Nii lauldi siis, kui Mart tuli külma ja lumega. Nüüd on Mardi ajal ilmad pehmed ja wett ning pori kõik kohad täis. Kuis wõib siis siin weel olla juttu küünte külmetamisest ja warwaste walutamisest. Mis ajast peale pühitsetakse Mardipäewa? Rahwajutu järele Lutheri ajast alates. Kerjas ja usuisa endale tänawal lauldes ülalpidamist ja see saanudki algatuseks mardisanditamiseks. M. J. Eisen aga „Eesti Uuemas Mütoloogias” wäidab. et mardisandiks käimine ulatub palju kaugemale wanasse aega tagasi ja saab alguse piiskop Tours´i Martinist, keda katoliiklased austasid oma kaitsjana. Mardipäewa pühitsemiskomme on igatahes pärit kaugelt, sest laulgi ütleb: 

„Marti tulnud kaugeelta,
üle soo, läbi libeda,
kullasta kõrendit mööda,
waskista walemit mööda.” 

Eestlased, kes ristisid Püha Martini lihtsalt Mardiks, hakkasid sellele Mardile warakult ohwerdama. Mart pidi aitama kaitsta ja kaswatada karja. Samuti loodeti talt õnnistust wiljapõllule. 

Sõna sankt —püha, muudeti Eestis sandiks, sest wanasti käis ju pühamehi kerjates ringi. Ja eks see tegelikult santimine olnudki, ehkki annete-nuruja polnud kerjus selle sõna tõelises mõttes. 

Mardisandiks käimise komme on säilinud tänaseni. Linnaski wõib mardiõhtul näha mardisante ringi lippamas. Linnamarte aga ei saa kaugeltki wörrelda maamartidega. Maal kuuleb weel wanu mardilaule, on tegewuses mardiisad ja -emad, kelle wälimusele pannakse eriliselt rõhku. Mardiisale meisterdatakse tore takkudest habe ette. Ka teised mardisandid wõi mardilapsed maskeeriwad end nii, kuidas keegi oskab. Aetakse pahurpidi kasukad selga, tahmatakse näod ja moonutatakse end hästi õudseks, sest mart peab niiwörd kohutaw olema, et ta peletab põgenema isegi kurjad waimud. Mardisandid kogunewad kuskil talus, kuhu endastmõistetawalt ilmub ka pillimees. Siis läheb rännak lahti, talust tallu ja perest perre. Maja ukse taga laulawad mardisandid oma salmikesed ära ja ootawad sisselaskmist. Tuppa pääsedes algab kohe tants. Mardid tantsiwad omakeskis ja tõmbawad tantsukeerisesse ka peretütreid ja -poegi. Ei pääse wanadki. 

Tantsu lõppedes algab annetuste nurumine Ka selleks on laulud. Nagu:
„Otsi Mardil’ ohwerida,
katsu Mardile karaskida,
mõnda mauku ahjupealta,
wana waskista rahada.”

Kus ei lasta marte sisse wõi ei anta neile midagi, siis kõlab kohe sajatuslaul:
„Saagu, saagu, ma sajatan,
susi siia hooste hulka,
karu kõige karja hulka,
siga surgu sõnnikule,
lammas lauta langenegu.”

Uuemal ajal mardisantimisel saawutatud annetused kasutati mardipulma korraldamiseks. Korraldati kuski suuremas talus sööming, kus endastmõistetawalt ei puudunud wiin ja õlu. Nüüd need kombed kipuwad kaduma. Linnas on mardipäewa pühitsemisel tähtsamaks toiminguks mardihane söömine. Küllap see läheb moodi maalgi. Ja kuna nüüd juba aastaid mardi ajal pole talwe ollagi, siis muutub pimedusega ja poriga mardisantide rännak küsitawaks. Ja mis see mardisant rändabki, kui wihm lööb takust habeme juba esimesel retkel nässu. 

Päewaleht, nr. 310, 10 november 1934