MASKEERIMIS- JA SANDITAMISTRADITSIOONIDEST MAAILMAS, Reet Hiiemäe

MASKI TÄHENDUSEST JA FUNKTSIOONIST

  • Maskidel ja maskeerimisel on erinevates kultuurides väga palju funktsioone – kontakti saamine vaimolendi või loomaga (nt jõu ülekanne), kaitsmine, hirmutamine, varjamine, kellekski teiseks kehastumine või ka meelelahutus (näiteks näitekunstis). Maske võidi näiteks kasutada tervendamisel, viljakuse ja saagi- või jahiõnne tagamisel, ka matustel kaitseks halbade jõudude sissetungi eest või sõjas vaenlase peletamisel. Tihti on mitu erinevat funktsiooni kombineeritud, näiteks võidakse maski kanda korraga nii tseremoniaalsetel, praktilistel kui kunstilistel kaalutlustel. Ka eesti sanditamistraditsioonis on maskil ühtaegu nii rituaalne kui meelelahutuslik tähendus, kusjuures ajapikku on rõhk kandunud eelkõige meelelahutuslikule funktsioonile, olgugi et vastavas kombestikus võib aimata kunagisi seoseid nii iidsete paganlike hingekujutelmade kui katoliku pühakukultusega.
  • Maskide kandmine mingites, sageli rituaalsetes olukordades on tuntud enamikus maailma kultuurides. Vanimat maskikasutust dateeritakse mõnekümne tuhande aasta taha ning uurijad on oletanud, et ka siis oli see ajendatud rituaalsetest eesmärkidest. Seega on maskid ja maskitseremooniad olnud oluline lüli ühiskonnas tasakaalu hoidmisel ja taastamisel, kusjuures maskikandmise üks funktsioone on olnud üksikisiku ego ja identiteedi allasurumine kollektiivse õnnestumise ja positiivse muutuse nimel. Paljudes kultuurides on maskeerimis- ja sanditamistraditsioonid jätkuvalt olulisel kohal.
  • Traditsioonilisemates ühiskondades on üks maskirituaalide motiive olnud kontakti saavutamine teispoolsuse ja üleloomuliku sfääriga, näiteks esivanemate vaimude ja väega. Terminis ’mardi/kadrisant’ (samuti tegusõnas ’sanditama’) sisalduv sõnaosa ’sant’ arvatakse tulenevat ladinakeelsest sõnast ’sanctus’, mis tähendab püha ja osutab ühendusele teispoolse ja sakraalse maailmaga. Paralleelina võib tuua kirjeldused Lääne-Aafrika rituaalidest, millel kantavatele maskidele omistatakse sedavõrd suurt üleloomulikku väge, et osalejate teele jäävad maskita külainimesed peavad kõik oma tegemised katki jätma ja siseruumidesse varjuma, et kokkupuudet selle väe mõjuga vältida. Ent ka Eesti traditsiooni mardisantidel või jõulusokkudel on samasugune võim, kuigi vastupidises võtmes – siin nimelt ei tohi kontakti vältida, kuna need maskeeritud külalised on oma mõttelise ühenduse tõttu üleloomuliku vaimumaailmaga õnnetoojad ja inimene, kes neid sisse ei lase, peab ka õnnest ja edenemisest suu puhtaks pühkima.

KEVADTALVISED SANDITAMISED MAAILMAS

  • Kevadtalvistest maskeeringutest on kõige märkimisväärsemad vastlatsükli juurde kuuluvad rikkalikud kostüümid (vastlasandid, vastlakarnevalid). Üks läbivamaid funktsioone on siin pimeduse ja halva väljaajamine ja valguse võidu pühitsemine. Kuna vastlapäev on katoliku kalendris päev enne tuhkapäeva ehk ühtlasi viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat 7-nädalast suurt paastu, on maskeeritud käigud ja karnevalid vaadeldavad ka üleminekuriitusena. (Vanast halvast vabanemise, pimeduse peletamise ja uue tärkamise soodustamise taotlus on õigupoolest seotud mitmete kevadtalviste tähtpäevadega).
  • Paljudes kultuurides (slaavi, Ungari jt) on kombeks valmistada õlest vm materjalist nukk (nt slaavi aladel proua Maslenitsa) ja see ära põletada, et peletada pimedust, laiskust, eelmise aasta halba. Eestis on täitnud sama funktsiooni mehekujuline nukk kada, Saaremaal metsik. Mitmel pool (nt Leedus) on tuntud ka personifitseeritud kevade ja talve võitlusmängud.
  • Lisaks viljakusmaagiale on vastlakombestiku (ka vastlasandiks käimise) juuri otsitud paganlikust deemoni- ja päikesekultusest. Kristlike mõjutuste tagajärjel toimus vähehaaval uskumusolendite demoniseerimine (ehk siis hakati algselt neutraalseid olendeid kujutama deemonlike ja riukalikena). Näiteks Saksa kultuuriruumi pärimusest on teada eitedena ilmuvad sanditajad, kes perest-perre käies kontrollivad, kas paastuajal pole liha söödud ja lõikavad hirmujutu kohaselt patustajatel kõhu lahti.
  • Suhteliselt leebes vormis vastlasante võib kohata Inglismaal: siin on vastlasantideks enamasti laulvad lapsed, kes ootasid tasuks raha ja toitu. Kuid kui neid sisse ei lastud, võisid nemadki ust taguda või seda kividega pilduda. Metsikuma välimusega ja dramaatilisema tegevusega on paljudes kultuurides ka paastueelses traditsioonis esindatud mitmesugused karvased deemonilaadsed olendid (nt kukeri). Katoliku kirik püüdis paganlikele kommetele siivsamat vormi anda – kiriku tõlgenduse kohaselt pidid maskeeringud sümboliseerima ohtu langeda kuradi küüsi ja näitlikustama seitset surmapattu, aga nii kitsastesse raamidesse ei õnnestunud pika traditsiooniga kombeid suruda.

Vastla-eri: Veneetsia karnevalist New Orleansi rasvase teisipäevani

  • Hiiglaslike linnapidustustena peetavate külluslike kostüümidega vastlakarnevalide poolest on tänapäeval eelkõige tuntud Ladina-Ameerika (nt Rio de Janeiro karneval Brasiilias), samuti ollakse kuulnud Kölni karnevalist Saksamaal ja Veneetsia karnevalist Itaalias, ent mitmekülgsed karnevalitraditsioonid on veel väga paljudes riikides (nt fantaasiaküllase kohaliku koloriidiga pidustused Haitil, Roheneemesaartel, Trinidadis ja Tobagos), sealhulgas ka Põhja-Ameerikas.
  • Põhja-Ameerika lõunaosas asuva New Orleansi mardi gras’ juured on keskaja Euroopas, kus varuti pidusöögiks nuumvasikaid (ehk pr keeles ‘boeuf gras’), ning sellest ajendatud karnevalitraditsiooni kujunemine New Orleansis on seotud pigem juhusega. aastal jõudis maadeuurija Jean Baptiste Le Moyne Sieur de Bienville New Orleansist 60 miili kaugusel olevale maatükile ja nimetas selle “Pointe du Mardi Gras“, kuna juhtumisi oli vastlapäeva eelõhtu. 1710. aastal loodi kohalik Boeuf Gras’ selts, mis hakkas korraldama pidulikke rongkäike. Hiljem hakati rongkäigus kaasas vedama dekoreeritud elusat pulli. 1740. aastatel hakkas kohalik kuberner korraldama Mardi Gras’ balle; 1781. aastast on juba teada avalike karnevalide korraldamine. Sellest peale on karnevalid olnud aina rahvarohkemad, kaasatud on karnevali kuningad, rahva hulka pillutakse spetsiaalseid meeneid – nii on New Orleansist saanud Ameerika Ühendriikide karnevalikultuuri üks keskpunkte.
  • Veneetsia karneval ja kaasnev maskikandmine kestis selle tekke algusaegadel kuude kaupa, ent hiljem seda lühendati ning keelati see 18. sajandi lõpus ligi kaheks sajandiks sootuks. Karneval sai uuesti hoo sisse alles 1979. aastal ning koondub sellest ajast peale lihavõttepaastu-eelsele ajale. Veneetsia karneval on tuntud oma klassikaliste kullakaunistustega teatrimaskide poolest.
Maskid Veneetsia karnevalil 2010. aastal
Allikas: Wikimedia Commons.

HILISSÜGISESED SANDITAMISED MAAILMAS

  • Halloween tekitab paljudes eestlastes, aga ka mehhiklastes ja iirlastes vastumeelsust kui angloameerika importpüha. Samas on halloweeni taust üsna salapärane: selle juured on iiri-keldi Samhaini suvelõpupühas, mille juurde kuulus hingede austamine ja toitmine ja hingesantide ringikäimine – seega võib siin näha Eesti hingesantidega isegi mõningast sarnasust. 1970ndate aastate sanditamismeenutused Inglismaalt („nägime välja nagu pangaröövlid“) meenutavad teatud määral Eestis üleskirjutatud mardisandiks käimiste kirjeldusi. Tänapäeval on Samhaini hingepidustusi Inglismaal ja Iirimaal taaselustanud uuspaganlikud ringkonnad, nende kulminatsioonipunkt on 31. oktoober.
  • Samade hingepidustuste teiseks arenguharuks võib nimetada Mehhiko/Ladina-Ameerika surnutepüha (Día de los Muertos, 28.10-2.11), mille puhul on toimunud katoliku hingedepäeva ja umbes 3000 aastat tagasi alguse saanud asteekide surmajumalanna- ja surmakultuse sümbioos. Hilissügis tähistab mõne ajaarvestuse järgi (majandus)aasta lõppu; Ladina-Ameerika surnutepeo juurde on kuulunud surnuaiakülastused, toiduohvrid, kodused hingede kostitamised, maskeeringud, et saada surnutelt õnnistust ja kaitset – täheldatavad on taas sarnasused eesti pärimuse hingedeajaga.

AASTAVAHETUSE PERIOODI SANDITAMISED MAAILMAS

Aastavahetuse perioodi maskeeritud külastused on laialt tuntud ja kohati väga pika ajalooga (nt Inglismaal, Iirimaal, Skandinaavias, alates 19. saj algusest Newfoundlandi saarel Kanadas). Eesti traditsioonis on võrreldes teiste kultuuridega rohkem rõhku loomamaskidel, mida uurijad (nt Ülo Tedre) peavad sanditamistraditsiooni vanemaks kihistuseks. Eesti aastavahetuse sanditamiste puhul saab paralleele tõmmata lähiriikide jõulusokutraditsiooniga (nt Skandinaavia julebukking, Soome joulupukki, mille mõjud on täheldatavad eriti Lääne-Eestis ja saartel).

Seevastu Alpides ja Balkanil on rohkem inimkujulisi maskeeringuid, kuigi need võivad sisaldada ka loomadele omaseid detaile (nt sarved, hatused ja karvased rõivad) ja vahel võib kaasas olla ka sokuks kehastuja (sarvedega mask peas, suure puust fallosega). Alpides, Tšehhis, Ungaris jm liigub jõuluvanaliku püha Nikolause jt jõulusantidega nigulapäeva (6. detsember) eelõhtu rongkäigus deemonlik, lapsi hirmutav nii kitse kui tonti meenutav segaolend Krampus.

Slaavi rahvaste jõuluaegsed koljaada-sandid on karvased, tahmased, vahel küürakad ja lombakad, ebatavalisi hääli kuuldavale toovad või vaikivad, mistõttu on tõenäoline nende kunagine seos surnutekultusega. Tšehhi ja slovaki sanditamispärimuses on andmeid nõgise näoga ja õlgedesse mässitud taadist, kes kellukeste helisedes perest peresse käis. Sanditajatena võisid ilmuda ka kaks eite, kes nõudsid, et neile antaks pannkooke või tüdrukuid, ning keda kostitatigi seejärel kookidega.

Balkanil, Bulgaarias ja Kreekas seostuvad jõulu- ja vastlaperioodiga kukeri-sandid – maskeeritud, oma rituaalidega kurje vaime peletavad mehed (harvem naised) puust loomamaskidega, vööl kantavate kelladega, kellel on sarnane halbade jõudude tõrjuja ja õnnetooja funktsioon nagu Eesti mardi- ja kadrisantidel.

Krampus ja püha Nikolaus koos saatjaskonnaga 1910. aastal.
Allikas: Wikimedia Commons.
  • Enamik uurijaid on osutanud aastavahetusesantide paganlikele juurtele, kuid kombe geneesi pole siiski võimalik üheselt tuvastada. Kuna enamikul neil maskeeringutel on välimuslikke sarnasusi Vana-Kreeka mütoloogias tuntud saatürite ja faunidega, on püütud seoseid näha Dionysose kultusega, mille raames sokujalgseteks saatürideks maskeeritud noormehed esitasid Dionysose auks koorilaule. Ent samavõrra tõenäoline oleks kultuurilaenude saamine Põhjala mütoloogiast (nt jumal Thori kitsed), milles on omakorda mõjutusi Lõuna-Euroopa iidsest kombestikust. Aastavahetuse sanditamistes näib igal juhul tooniandev pööriaja elu, surma ja taassünni sümboolika, aga ka kaitse- ja viljakusmaagia.
  • Aastavahetuse santide tegevuses on täheldatavad vihjed (kunagisele) viljakusmaagilisele rituaalkäitumisele: viljakust ja edenemist rõhutavad õnnesoovid, õlgede lakkeviskamine viljaõnneks, solgi- või veeämbrist pritsimine (seos eluvee ja elumahladega); naiste tagaajamine. Eesti kombestikus on kirjeldatud vastuvõtjate löömist vitsa või õlenuudiga, ütlusega et mida kõvemini löödi, seda kõvem on tervis tuleval aastal või seda ergum on inimene – siin on võimalik näha analoogiat eluoksa sümboolikaga (kadride puhul sümboliseeris igihaljas oks lisaks jõulude sissejuhatamist).