MASK

Mask on vajalik oma isiku varjamiseks ning kellekski teiseks kehastumiseks. Mardisandina võid olla Sa esivanemate hingede kehastus kas inimese või loomana.

Kõige lihtsamal viisil saavutab tontliku välimuse, kui määrida nägu söe või tahmaga süsimustaks. Kui talutares on tahm ja süsi alati käepärast, siis linnarahvas leiab hõlpsasti grillsöest abi.

Vanemal ajal oli levinud puukoorest mask, millele lõigati sisse silma-, nina- ja suuava. Juusteks, habemeks ja vuntsideks sobis peotäis lina või takku, mis meenutavad vägagi päris karvu. Tänapäevase versiooni sellest maskist saab valmistada tugevamast paberist või papist. Takku müüakse kõikides ehituspoodides, kuid selle asemel võib kasutada ka lõnga või lõigata paberist „narmad“.

Lihtne on valmistada mask jõupaberist kotist, mille sisse lõigata meelepärase suurusega augud silmadele, ninale ja suule. Samuti võib võtta nelinurkse tumeda kanga, millele vajalikud avad sisse lõigata ning õmmelda see paari nõelapistega mütsi külge nii, et nägu jääks kaetuks.  Samuti saab maski teha korvist, pannes see nt pesukummiga näo ette, silmadeks nööbid, habemeks takk või lõng, suuks nt. baranka või kamm, mis meenutab hambaid.

Martijooksmise vanemaks kihistuseks peetakse ringiliikumist looma kujul.  Vanasti olid levinuimad mardipere loomad karu, aga ka hobune, sokk, kurg või hani. Soku kehastamiseks kaeti keha pahupidi pööratud kasukaga, näo ette kinnitati puust mask koos sarvedega, sabaks saunaviht või ahjuluud. Sarved sai teha või puust, keerata õlgedest, teha oksast või kasutati ehtsaid sokusarvi. Hane või kurge mängides oli samuti seljas kasukas või suurrätt, aga selleks sobib ka suurepäraselt voodilina. Nokk tehti kulbist, puulusikatest või lihtsalt väljasirutatud käe abil.

Tänapäeva mardisant võib-olla isegi ei tea, kes on sokk. Sellisel juhul võib valida oma mardiperesse loomi, kes rohkem tuttavad – kass, koer, kukk, kana või mõni muu lemmik. Lase oma fantaasial lennata!