Mardisandil käimist mäletan ühe korra, aga siis oli ka pool küla kokku aetud. Käisime kaugemates taludeski. Oja Mann pakkus põdralihapirukaid. Mõtlesin, et küll elavad ikka rikkalt, kui säänest asja pakkuda on. Hiljem sain aru, et need olid mardisantide vastuvõtuks küpsetatud.
Hingesandid käisid ikka igal aastal – tulid vaikselt akna taha. Kraapisid akent või kääksutasid ust. Voodilinad või muud suuremad valged palakad ümber. Üks oli ikka see pikkmees. Mida pikem, seda uhkem. Peaks heinu täis topitud riidekott, mis oli rehavarre otsa seotud. Kes hingesandid tegelikult olid, see oli teada. Kes see muu, kui vanatädi naabertalust koos tütre ja lastelastega. Mõni võõras ka teinekord ligi.
Hingesantide lõpp oli minu jaoks traagiline. See juhtus aastaid hiljem. Aasta oli 1965 või midagi sinna kanti, järelikult olin teismeline. Olime siis kõik juba linna kolinud. Kui hingedepäev tuli, siis vanatädi tahtis ka hingesanti teha, aga kõik hakkasid naerma. Mina oleks küll tahtnud, aga ei julgenud midagi ütelda. Vanatädi läks teise tuppa ja hakkas nutma, tema aeg oli sellega otsas.
Sanditamise mälestus on pärit Tänassilma külast Viljandimaalt. Nii minu vanaema, kellega tol ajal koos elasime, kui ka vanatädi olid Viljandimaale välja rännanud mulgi tüdrukud.
Epp Haabsaar (sündinud 1953)
Epp Haabsaar: “Kui hingesant tuli, siis tõstis linaääre üles. Kui akna taha jõudis, lasi alla. Ega tal muud teha vaja ei olnud, kui kõigutas reha külge seotud kosu natukse kahele poole.”
Hingesandi joonis: Epp Haabsaar
Kaanefoto: AI genereeeritud ettekujutus hingesandist