Tänavu märtsis toimus midagi erakordset – Eestit külastas prantsuse fotograaf Charles Freger, kes kogunud üle maailma tuntust erinevate paikade maskeerumiskommete jäädvustamisega. Charlesi suureks kireks on püüda pildile kohalikud maskitraditsioonid, mida ta avaldab projekti Wilder Mann raames – nii tõid mardi- ja kadrisandid teda ka Eestisse. Uurisime, millest tema huvi alguse on saanud ja mida selline pilguheit maailma erinevate piirkondade ümberkehastumistesse on talle õpetanud.
Kuidas sa jõudsid maskitraditsioonideni, millest su huvi alguse sai?
Olen töötanud alates 1999. aastast mitmete fotoseeriate tarvis erinevate kogukondadega üle maailma. Neid kõiki jäädvustusi ja uurimusi on ühendanud suuresti ühtne riietus, sageli vormirõivas. See pani mind küsima endalt, et milline on iga vormikandja roll ja identiteet tema kogukonnas.
Külastasin aastaid üht kogukonda teise järel: Põhja-Prantsusmaa majorettidest Jaapani sumomaadlejateni, Namiibia himbadest Guatemala itsadeni. Tasapisi jõudsin välja tuntud distsipliinideni Euroopas, ka mitmete koolide ja erinevat tüüpi spordiklubideni, mis tutvustas mulle kogukondi õppimis-, rituaalsete toimingute ja üleminekuriituste keskkondadena. Instinktiivselt sattusid seejuures mu kaamerasilma ette ka maskeraadid. Olin osades kogukondades maske ka varem kohanud, kuid ühel hetkel tegin sellest oma peamise uurimisobjekti, jätkates sarnases pildikeeles, karmuses ja entsüklopeedilises stiilis jäädvustamist.
Sind töötamas nähes on selgelt aru saada, et mõned maskid ja tegelaskujud paeluvad sind eriti. Mis seda tunnet tekitab?
Usun, et ennekõike olen ma fotograaf ja just jäädvustamisiha on see, mis paneb mind märkama ja vaatama asju, tekstuure, värve. Mulle meeldib maskitraditsioonide visuaalne keerukus ja ebatäius, vormide poeesia ühes selle peaaegu lapseliku olemusega. See on nagu kollaaž kõige õilsamal kujul.
Mulle meeldib ümberkehastumiste loomingulisus, mis sageli on seotud maskitraditsioonidele omase vabaduse loovutamise ja karnevalide sundimatusega. On imetlusväärne, kuidas maski ja kostüümi kandev inimene on valmis panema meid midagi uskuma ja meie, pealtvaatajad, oleme valmis seda nägema ja uskuma. See teatraalsus on minu töö iva.
Sa oled jäädvustanud Wilder Manni raames kohalikke traditsioone juba üle kümne aasta ja 26 riigis. Kas sulle näib kõikide nende maskitraditsioonide juures midagi ka sarnast? Mida su kõrvaltvaataja pilk on täheldanud?
Muidugi, ma näen kiiresti mingeid sarnasusi! See vormiline ühtsus oli kohe alguses tunnetatav. Alustasin maskitraditsioonide jäädvustamisega 2010. aastal Austrias. Üpris peagi tajusin, et näiteks karu tegelaskuju oli üks põhilisemaid rolle neis rituaalsetes tegevustes. Olen neid kohanud lisaks Eestile Rumeenias, Hispaanias, Sloveenias, Kreekas, Bulgaarias, aga ka Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja mujal. Niisamuti on ka kuradikehastustega, kuid sain ruttu aru, et ennekõike on need algupäraselt olnud samuti loomakujul. Kiriku mõjutusel hakati sarvilisi seostama allilmaga. Sellest sai alguse ka Wilder Manni keskmeks oleva mõte – inimese esitlemine loomana.
Kultuurid on üksteisest mõjutatud, lood, müüdid ja kujutlused liiguvad ilma mööda ringi. Lisaks sellele on sarnane ka maskitraditsioonide ajaline esinemine Euroopas – talv on suurema osa nende kommete keskmes. Kuna santimise ja karnevalide komme on pärit põllumajanduslikust keskkonnast, siis on see ka igati loogiline – oli ju talv rahulikum aeg hoolimata talupoegade keerulistest eluoludest. Pidustused ja santimine andis kogukondadele võimaluse raske aeg üle elada ja sedalaadi tähistades saavutada teistmoodi vabadus: standardite ümberpööramine ja lõhkumine, teatud hirmudest vabanemine, ümberkehastumine vastassugupooleks, enda elajalikkuse välja elamine kogukonna poolt kokkulepitud ajal, tundmatuks jäämine tänu maskikandmisele, teistsugusest elust unistamine…
Üle Euroopa ja ka terve maailma pakuvad maskitraditsioonide erinevad vormid kogukondadele võimalust ületada endale seatud piire, olla puudutatud jumalikkusest, tõmmata ligi häid soove ja peletada halba õnne.
Mis sind enim nende aastate juures maskitraditsioonide puhul üllatunud on?
Mis mind on üllatanud, ja mis ikka veel avaldab muljet, on see, et traditsiooniks nimetatu ei pea olema alati esivanematelt päritud komme. Traditsioonid on nö mobiilsed, need toidavad, inspireerivad ja kopeerivad üksteist. Mida igaüks kujutab põlise ja määravana traditsiooni mõistes, võib olla hoopis hiljutine “leiutis”, taaselustamise või mitmekülgse mõjutuse tulemus. Ma ei fotografeeri hääbuvaid, vaid elujõulisi ja muutuvaid kombeid. Kultuurid ringlevad, mõnikord ka surevad, et siis taas avalduda uutes vormides. Maailm muutub ja maskitraditsioonid ühes sellega, halastamatult.
Eestis olles sa mainisid, et kui näed mõnda santija tegelaskuju, siis esmalt märkad detaile, mida tahad fotol asetada fookusesse. Millised detailid enim su pilku püüavad?
Mulle tundub, et mul on kindel maitse erinevate kujude osas ja on nö siluette, mida leian peaaegu iga traditsiooni juures. Mõned tegelased inspireerivad mind rohkem kui teised. Ja samas on neid, mis panevad mind muretsema – ma tunnen end alati ebamugavalt selliste rollide puhul, mis kutsuvad esile mõne rahvakillu või vähemuse tõrjumist ja kõrvale jätmist. See on see koht, kuhu tõmban joone ja millest oma tööga üle ei astu. Mulle meeldib, et maskitraditsioonid võimaldavad kogukonnal elada harmoonias, mitte vastupidi.
Eestis olles olin ma väga huvitatud loomsetest tegelastest. Ma olen oma töös kohanud palju karusid ja kitsi Euroopas, aga linnud on haruldased. Olen neid seni peamiselt jäädvustanud ainult Jaapanis. Nii et olen väga rõõmus kogemuse üle püüda pildile hani ja kurg. Ja mind vapustas meeletult kostüümide leidlikkus ning nendega kaasas käivad poosid.
Kui raske on jäädvustada tegelaskuju, kelle nägu on tänu maskile staatiline? Kuidas sa nad fotodel elama paned?
See on hea küsimus. Vahel tõesti seab mask piirid. Aga kui ma räägin maskist, siis ma mõtlen selle all kogu keha. Kõik kostüümi detailid ja hoiak mängivad olulist rolli karakteri loomes. Prantsuse keeles on meil ütlus: “Saatan peidab end detailides.” Nii ma ka teen, ülistades vahel mõnd detaili või teinekord mõnda olulist kostüümiosa vastupidi ignoreerides, pildistades tegelast tagant vaates. Üle kõige otsin ma vormilist tasakaalu ja ideaalsuse leidmine võtab aega. Kui mulle näidatakse linnufiguuri, siis ma tahan seda ka näha, tunnetada seda enda sees ja väljendada nii, kuidas ma seda ette kujutan.
Kas maskid ja ümberkehastumised on su jaoks ainult jäädvustamisobjektiks või tunned sa kuidagi selle teemaga ka isiklikku sidet?
Seda on keeruline selgitada. Ma usun, et sisimas ma väljendan midagi, mis on sügaval minus olemas. Tundub, et ma olen natuke karu, kas pole? Mu fotod on samal ajal entsüklopeediline rännak ja instinktiivne projekt. Mind suunab iha.
Kuigi sa mainisid, et sa ei jäädvusta hääbuvaid traditsioone, siis on mõned su pildistatud kombed siiski peaaegu välja surnud. Kuidas sinu tähelepanu on nende saatust mõjutanud?
Pildistasin Jaapanis Iwate piirkonnas ühte gruppi. Nende maskitraditsioon on seotud aasta algusega, teatud pühad deemonid tulevad sel ajal mägedest majapidamistesse lapsi hirmutama. Enne seda, 2011. aastal toimus samas paigas maavärina tagajärjel kohutav tsunami, mis põhjustas lugematuid surmasid. Sadu inimesi suri tol kevadel selles väikeses kalurikülas, kõik lakkas olemast. Kõigega tuli uuesti alustada, nii ka toshigami traditsiooniga, mis tänu sellele oli kadunud.
Kui ma kohtusin selle kogukonna liikmetega, siis nad avasid alles viis aastat pärast tsunamit esimest korda kastid, kus nad olid hoidnud oma kostüüme ja maske. Lein ja trauma olid niivõrd tugevad. Kui ma tol talvepäeval neid jäädvustasin, siis otsustasid nad aga alustada uuesti. Kuuldavasti pääsevad pühad deemonid nüüd taas igal aastal välja.
Maskitraditsioonid eksisteerivad, sest meil on inimesed, kes kehastuvad ümber, aga ka tänu sellele, et on publik ja traditsiooni vastuvõttev pool, kes on maskeerunud tegelastega vastastikkuses suhtluses. See on terve kogukonna elujõu väljendus.
Küsis ja toimetas Laura Liinat.