TILLU SANTIMISE NÄDAL: KUIDAS VANA KOMBEKULTUUR ÄRKAS PÕLVAS ELLU

Põlva äärelinna pisikeses Tillu kohvikus juhtus hilissügisel midagi sellist, mille peale vanarahvas oleks heakskiitvalt noogutanud ja ilmselt öelnud: “Vaat, nüüd on päris santimine tagasi tulnud.” November tõi endaga kaasa Tillu Santimise nädala – mängulise, toidulõhnalise ja heas mõttes pöörase ettevõtmise, kus vana rahvakombestik äratati päriselt ellu. Ajal, mil mardipäev ja kadripäev kipuvad halloweeni varju jääma, otsustas Tillu teha midagi uutmoodi: panna inimesed tundma, et need kombed kuuluvad endiselt meile. Et nad ei ole muuseumis, vaid elavad tänases päevas, uues rütmis, uute maitsete ja inimestega.

Santimise nädala idee sündis lihtsast mõttest. Egas siis ka vanasti piirdutud ainult ühe õhtuga – santimas käidi enne ja pärast õiget päeva, sest õnne, nalja ja head sõna ei saanud kunagi liiga palju.

Tillu võttis selle vaimu omaks ja otsustas santida tervelt viis päeva järjest. Tänapäevases kohvikus ei tähendanud see mitte ainult kostüüme või glögi, vaid tervet atmosfääri, mis muutus iga päevaga natuke sügavamaks. Nii sai väikesest Põlva kohvikust korraks koht, kus kohtusid kaks maailma: mardi tumedus ja kadri helgus, mardi meestevägi ja kadri naisenergia, tahm ja pits, metsane karusus ja kodune küünlavalgus.

Kohvikus olid eraldi mardi -ja kadripäeva lauad. Mardipäeva pool Tillus oli robustne, soe ja natuke metsik – täpselt nagu pärimus ette näeb. Mardi sümboleid oli näha kõikjal: tumedad linad, okaspuuoksad, käbid, puukettad ja puupaku stiilis küünlad. Mardisandid, kes vanasti esindasid meeste töid ja väge, olid Tillus saanud uue mängulise tõlgenduse. Neid oli näha tumedate sallide, punaste põskede ja tahma-mustade ninade näol.

Kadripäeva pool oli selle vastand: helge, valge ja pehme nagu esimene lumi. Kadrisandid, kelle missioon oli vanarahval tuua karja- ja piimaõnne ning naiselikku helgust, ilmusid kohvikusse villaste sallide, linaste põllede ja küünlavalguse õrna kuma saatel. Kadrilaudade ilu seisnes lihtsuses – valged lilled, pitsiriided, läbipaistvad klaasid ja küünlad, mis tekitasid ruumi sooja hingamise.

Tillu Santimise nädal ei olnud ainult vaatamiseks, vaid ka maitsmiseks. Kogu nädal oli täidetud traditsiooniliste roogadega: mardipool pakkus verivorsti, suitsust hernesuppi ja musta õlle kastet, kadrihelgus tuli välja piimakokteilides, valges glögis, leivavahus ja toojuustukreemiga kaneelisaiades. Kõige populaarsemaks osutus kook nimega “Mart + Kadri koos” – must-valge kihiline magus, mis sümboliseeris kogu nädala mõtet: kui kaks vastandit kohtuvad, juhtub midagi head.

Et külalised atmosfäärist rohkem osa saaksid, kutsus Tillu kohvik kõiki kaasa mängima. Kes tuli sandiriietes – olgu selleks habe, valge rätik või tahmane nägu – sai väikese kingituse. Kogu nädala jooksul toimus “Õnne tasku” loos, mille sedelid vaheldusid naljadest sügavamate tarkusteni. Kohvikust sai korraks mängumaa, aga sügava mõttega – me ei tee seda, et olla lihtsalt lõbusad, me teeme seda, et hoida traditsiooni elus.

Nädala jooksul oli Tillu täis naeru, soojust ja neid väikseid hetki, mis toovad naeratuse näole ning teevad päeva sutsu lõbusamaks.

Tillu Santimise nädal näitas, kui palju jõudu on vanas kombestikus, kui selles segada uut ja vana ning lisada peoga tillulikku sooja huumorit. Mart tõi väe. Kadri tõi hinge. Ja Tillu pani need kaks kokku nii, et kogu Põlva korraks helendas.

Näib, et järgmisel aastal tuleb sellest juba traditsioon – ja täpselt nii rahvakombed edasi elavadki.