TABANIPÄEV (26. detsember)
Tabanipäev on kristlasi vaenanud kuningas Herodese tallimehe Stephanuse, hilisema diakoni märtrisurma mälestuspäev. Eesti rahvakalendris sai tema mälestuspäev tuntuks põhjarannikul. Teateid on Harju-Madise, Risti, Jõelähtme, Kuusalu ja Haljala kihelkonnast ning ka Tallinna Mustpeade maja arhiivist (1514. a). 17. sajandi (1684. a) teates oli tehvanuse päeva eesmärgiks hobuste hooldus, et need hästi kosuksid. 19. sajandi lõpuaastatel on kirjeldatud tabaniajajaid Kuusalu asunduses Simititsas Ingerimaal. Tabanid käisid jõulu teisel pühal perest peresse, lähkrid seljas, õlut ajamas. Neid on nimetatud ka tabanisantideks. Gustav Vilbaste andmetel Kuusalu kihelkonnast aeti siis hobused eluruumi sisse, pakuti neile õlut ja pesti õllega kõrvu. Õhtul tulid tabanid, kasukas pahupidi seljas, nägu kaetud. Aampalgist kaugemale pole neile antud luba minna.
Haljala teates on kirjeldatud ahjude kontrollimist: “Küla noored koguvad talvel kokku, määrivad näod nõgiseks ja käivad lauldes talust tallu, pühivad kadakaokstega ahjuauku, ise sealjuures lauldes:
Kui pääle pühi keris must,
siis taban tarviline just.
Pühak Stephanus (Stefanos)
11. sajandist pärit ikoonil
(allikas: Wikimedia Commons)
Perenaine pidi neile sealjuures midagi andma, sest vastasel korral määrivad nad perenaise näo okstega nõgiseks; selle järel lähevad nad suure meluga järgmisse tallu.” (Haljala, 1926) Teisal on märgitud, et pärast sanditamist kogunetud ühte talusse ja “söödud toidud koos ära. Tantsitud ka. Vanasti mängitud torupilli.” (Haljala, 1967)
Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvad tabanilaulu tekstid on katkendlikud. Neist selgub, et laulusisu puutub nimelt hobustehooldusse, on seega päevakohased. Lauldi “mardilaulu viisi järele”.
1989. a teates on tabanipäeva kirjeldatud kui jõulujääkide kogumist ja pühade ärasaatmist.