Kui lepin kokku kohtumise Akulinaga, ei ole ma kindel, et ta ära tunnen. See hirm on aga alusetu, sest kahvatu näo, ent rikkaliku rinnapealsega õnnistatud kadrisanti on kuulda juba tänavate taha. Uhke sammu ja kõlisevate ehete saatel võtab ta mu vastas istet ning endalegi ootamatult jään ammuli sui passima. “Jah, sellised need leelokadrid on – ei saa keegi meilt silmi ega kõrvu eemale suunatud!” märkab Akulina muidugi mõista mu kohmetust ja lõõritab isegi naerdes.
Viimaseks on tal ka põhjust. Kuigi kõrvuni suu võiks reeta midagi muud, on kadrisant veidi nukrameelne: “Vaat, kadripäev on alati olnud laulev püha, aga kahjuks on just laul jäänud aastatega santijate hulgas järjest enam tagaplaanile. Nii ma lihtsalt tunnen, et pean olema kõigile eeskujuks, ükskõik mida ma ei teeks või kuhu ei läheks.” Tuleb välja, et Akulina on seetõttu missioonitundlikult laulnud isegi presidendi vastuvõtul riigipeaga käteldes, hambatohtri juures, koolipingis ja teatrisaalis etenduse ajalgi. Kange naine, pole miskit öelda!
Nii, nagu Setumaal juhatavad kanged naised maiseid vägesid, teeb seda taevaste kadrisantide nimel ka Akulina. Ja tähelepanu ta pälvib, kas või ainuüksi oma uhkete hõbeehete poolest. Lähemal vaatlusel saan muidugi aru, et egas häda anna häbeneda – õilsa eesmärgi nimel kaunistavad iga seesugust kadrisanti ka potikaaned, poldid ja lauanõud! “Ega asjata ole öeldud, et laul teeb rinna rõõmsaks, paneb selle särama nagu hõbedane sõlgki,” leelotab kadrisant, tõuseb püsti ning lahkub kergel, kuid kõlaval sammul nüüdki Eestimaad vallutama.
Milliseid 21. sajandi kadrisante sina oled kohanud? Saada oma idee konkursile SIIN!
Akulina puhul võib öelda vanasõna kummuli pöörates: “Suuga teeb suure linna, kätega kõigil silmad ette.”