NUUDIPÄEV (7. jaanuar)

Taani hertsog Knud Lavardi märtrisurma mälestuspäeva pole Eesti mandriosas teatudki, saati siis selle tähistamist, mille kohta on pärimusteateid laekunud vaid läänesaartelt, Loode-Eestist ja soomemõjulisena põhjarannikult. Põhja-Euroopas on daatum üle kantud nimelt 13. jaanuarile, ent eesti rahvakalendris on see päev saanud jõuluaja lõpu või järelpäeva tähenduse. Kuupäevaliselt pole nuudipäeva igakord määratletudki ja nimi Knud (Knut) on saanud uue sisu – see tähendab õlgedest keeratud nuuti, millega mehed perest peresse liikudes pühi välja ajamas käisid.

Välimus ja tegevus.
Nuudikskäijate tunnusesemeks oli õlgnuut, ka õlgedest kübar ja/või vöö. Üks traditsioonilisi tegevusi oli õllenõude pruntide kokkukorjamine kaelkotti pühadeaja lõpu märgiks. Perest anti puupulk tõelise ankrupunni asemel. Õlleankru põhja kontrolliti, taheti nõu kaasa võtta või asuti õllenõu prunti nuutidega maha peksma ja õlu lubati maha kallata. Kui õlu joodud ja pärm nõu põhjast välja valatud, siirduti teise peresse. Kus peres tüdrukutel vokid olid juba välja toodud (pühadeajal kehtis töökeeld, vokid pidi peidus olema), kisti vokiratta pealt nöörid maha, takistati neid igati. Üldise melu juurde käis tants ja trall – nuudipäev oli “ikka see kõige suurem püha”. Nuutide laul oli: “Me käime perest peresse ja aame õlut keresse.” Nuutidega peksti ka üksteist.

Pühade ärasaatmist kõrtsis on nimetatud õllenõude loputamiseks. Kõrtsi sõideti hobusega, vahel veeti õlleankur kelgu peal kaasa. Et nuudipäev oli tegelik jõuluaja lõpu päev, seda kinnitab arhiiviürik:

 “Kuninga päiväl toodi heinad mahaje, söödi, joodi ja peeti lusti kuni nuudipäiväni (päiv pärä kuninga päivä), siis mendi kõrtsi, vanad load ja vihad selgäs, õle tuustid pääs, pühäsi vällä ajamaie.” (Lüganuse, 1888)

Kohalik elanik demonstreerib, kuidas näärinuudiga erguks lüüakse. Kärla kihelkond, Anepesa küla, Simmuste talu
(ERA, Foto 4335, 1959)