“Marti ja katri jooksmine oli lapsepõlves ikka täiesti normaalne nähtus ja seda sai tehtud väga palju. Millegipärast ei käinud me santimas aga Rakveres, kus koolis käisin ja elasin, vaid hoopis Väike-Maarjas, kus mu vanavanemad paiknesid. Küllap oli väikeses kohas turvalisem ja ikka mõnusam “lolluseid” teha!
Pärast seda, kui minust on saanud lapsevanem ja me elame sellises kohas, kus hoovi peal on mitu maja ja palju lapsi, on meil viimastel aastatel kujunenud välja, et isad jooksevad lastega kadrisanti ja emad mardisanti naabrite juurde. Lastel on sellest muidugi ääretult palju rõõmu – saab ju legaalselt magusat kokku koguda – ja pärast on mitu nädalat vaidlust, kui tiheda sammuga seda magusat sööma peaks.
Kõige eredamad mälestused on mul aga ikkagi pärit enda lapsepõlvest – siis oli see jooksmisega seotud pinge ja ärevus suurem. Ühelt poolt see, et mis sa saad, aga teisalt oli natuke selle kõige ees ka hirm, et ei tea, kes seal elab, kas tullakse ukse peale või kuidas meisse suhtutakse.
Kõige enam hakkasid mulle mardi- ja kadripäev meeldima siis, kui enam ei olnud oluline magusa saamine, vaid kui saime teada, et neil päevadel on traditsiooniks visata tuppa erinevat õnne. Oi, mulle see komme meeldis! Mul olid taskud ja kotid ikkagi mannat, riisi, herneid ja muud sellist manti täis ning siis ma armastasin seda mõnuga kodudesse laiali visata. Ja mismoodi siis inimeste nägu muutus! Algul ikka ütlesid: “Oi, tulge sisse! Kas te midagi oskate ka?” No me ikka laulsime, esitasime mõne mõistatuse, ja kui siis lõpuks sai seda õnne sisse visatud, kuidas nad siis said aru, missuguse jama nad olid endale tuppa lasknud! Aga ei, see ei olnud vaid krutskeid täis poisi rõõm, vaid tegelikult pakkus nalja ikka kõigile osapooltele.”
Fotod: erakogu