Mardipäev on kirikukalendris enam kui 600 aasta eest lahkunud piiskop Martinuse surmapäev, eesti rahvakalendri kombestikus laialt levinud ja tuntud sanditamispäev. Sanditamiskombe vanuse kohta on kultuuriuurijatel kahesuguseid arvamusi: seda on peetud läänemeresoome aluspõhjal kujunenud, hingekujutelmast välja kasvanud kombeks või Lääne-Euroopa kultuurilaenuks. Kodusid külastavate hingede matkimise ja meelt lahutavate andidekogujate vahel on siiski liiga suur erinevus, et nende vahele võrdusmärki tõmmata.

Nagu maagiliste toimingute puhul omane, on mardisanti mindud tähtpäeva eelõhtul. Piirkonniti, nt Viljandimaal, on käidud mardi- ja kadriaegadel igal õhtul; Kihnus on ööbitud ühes peres koos ja sealt õhtuti santi mindud; kümnete kilomeetrite kaugusel on käidud ja peredes ööbitud, kui lahke mõisnik oma tallist hobuse lubas ja sanditajatele vabad päevad andis.

Välimus, tegevus.
Mardisandis käidi grupiga, see oli rohkem meeste ettevõtmine. Vanema aja sanditajate rõivaerisused polnud kuigi suured, ikka kasukas ja talvemüts, nägu tahmane ja linapeost habe ees, et ära ei tuntaks. Mardiperekonnaks rõivastumisel mardiemal pikk seelik, põll, suur rätt õlgadel, riidest mask näokatteks.

Vanemat tüüpi martide külaskäiguga kaasnevad traditsioonilises järjestuses laulud, milles on eristatavad teretuslaul, tuppatulemislaul, tunnistamislaul (selle käigus uuritakse, kas töödega on korras), tantsulaul, mangumislaul (teatatakse endi soovid), tänulaul, õnnistuslaul või tänusõnad, vajadusel sajatuslaul või -sõnade ütlemine. Mardid teed käies ja tavaliselt ka akna taga ei laula, vaid tulevad ukse taha. Eeslauljaks on mardi-isa, kes mardietendust juhib. Mardi-ema õiendab lastega, laseb neil tantsida: “Hüpake, lapsed, karake, lapsed!” Martide tantsu on kirjeldatud kui kohmakat tammumist, hüplemist, kepiga löödi takti. Pillidest on paremini sobinud lõõtspill, viiul või kannel, nimetatud on ka vilespilli, kammipilli, pardipilli (savist piilu), kuljuseid, kellukest.

Töödekontrollile on rohkem rõhku pandud Eestimaa läänepoolses osas. Küsitud on nii meeste- kui naistetöö tulemusi, lastelt nööri- ja säärepaelte punumise tulemusi ning lugemisoskust. Käis nali ja lõõp, küsiti mõistu, nt “Mida oskate?” – Vastus: “Vana luuda parandada”. Mardivitsa on kasutatud nii ähvardamiseks ja karistuseks kui tervistamiseks. Kase-, kadaka- või kuuseokste kimp käes, lõi mardi-isa kergete löökidega, öeldes: “Tervist! Tervist!” või “Terveks! Terveks!” Viljateri on põrandale poetatud (“Siia viskan viljaõnne”) kas tuppatulekul või lahkumisel tänades.

20. sajandi mardiskäimistele lisandusid seltsimajade mardipeod ning auhindadega karnevalid. Rõiva- ja maskeerimisvõimalused mitmekesistusid, kollektiivi esinemise kõrvale ja asemele tuli individuaalse efekti taotlus nii maskeeringu kui rollimängu vahendusel. Pulmastseeni mängimine sai populaarseks kogu maal. Traditsioonilised etteasted laulu saatel segunesid ja lühenesid. Lapsed asusid sanditama omaette salkadena, andidena eelistati maiustusi ja need läksid käiku samal õhtul.