Pühakulegendi järgi on luutsipäev Sitsiilias Sürakuusa linnas 300. a märtrina surnud neitsi Lucia mälestuspäev. Eestis on luutsipäev kahetise tähendusega. Vanasõnas loendatakse talve ja lume tulekut märkivaid tähtpäevi: “Mart matab, kadri katab, toomas tuiskab, luts pühib luuaga ära.” Selle ütluse järgi pühib luutsi lund. Saare- ja Hiiumaa rahvapärimuses märgib vanasõna ühtlasi luutsideks käimise kommet. “Luutsid tulevad, luuad selgas” tähendab jõulu eel perest peresse käivaid puhtusekontrolle, igal tegelasel on oma vahend: “Mart matriga, Kadri kadakatega, Luutsi luuaga, Andres ahjuhargiga, Toomas toobripuuga.”

Välimus ja tegevus.
Luutsiks on käinud nii meeste- kui naisterahvad, neiud meeste- ja mehed naisterõivais. Nimetatud on valget rõivast ja kase- või kadakaokstest kimbu kaasaskandmist. Seljas või käes võis olla luud (murdesõnana tähendab luutsi vilja tuulamisel kasutatavat viljaterade pühkimise vahendit). Luutsid käivad õhtusel ajal, grupiga või üksi, vaatavad põrandad üle, kas on puhtaks pühitud. Lapsed kartsid luutside tulekut, sest need küsisid lugemisoskust. Kui lapsed pingi peale ronisid, siis jäeti nad rahule. Pikalt paigal ei oldud, mindi jälle edasi.

Luutside perest peresse käimise komme vaibus II maailmasõja ajal.