Komme lihavõttepühadel – kirikukalendris ülestõusmispühadel – perest peresse käies pühademune koguda on Eestimaal olnud osa noortevahelisest suhtlusest. Noormehed käisid grupina, mune koksiti, veedeti aega munaveeretamismängus. Kombestiku edasiarenguna kujunes Iisaku khk külades veneõigeusust luteri usku üle läinud elanike seas omapärane erijoon. Esimese lihavõttepüha varahommikul enne päikesetõusu käis poisike perest peresse, laulis kuke moodi äratust ning seejärel kuulutas: “Kristus on üles tõusnud! Kristus on üles tõusnud!” Talle vastati: “Tõesti on üles tõusnud!”

20. sajandi esimestel kümnenditel jäid sõnumi toojal kristlikud ülistussõnumid kõrvale, kuid kukeks käimine jäi püsima. Käisid 13–14-aastased poisid ja ka mõned täiskasvanud. Imiteeriti kukke, hüüti: “Kok-kok, kukeleegu!” Nõuti: “Muni, viinuski, sakuski!” Tüdrukud pidid siis küsijale pühademuna kinkima, külaline võis tüdrukutega naljatama jääda, kuid: “Nenda kui päikene touses, keski enam tuppa ei last. Vot, kuda oli ennemast, aga nüüd elavad ja ei tia miski naljasi, mis enne oli.” (Iisaku, 1963)

Kukemaskeeringut on kasutatud ka Venemaal, Eestis mardi- ja kadripäeva maskeeringus ning Saare- ja Läänemaal jõulude ajal peret peresse käimisel.

Selle sanditamiskombe aktiivse kasutuse kohta käesoleval sajandil andmeid ei ole.