“Kui meie ei tee, kes siis veel teeb?!” küsis mu arstist sõber Urmet mõned aastad tagasi. See küsimus jäi mind kummitama, sest tõesti, kui mitte mina, siis kes?
Katri olen jooksnud juba lapsest peale ning rahvakultuur on mul veres – see küll ei pulbitse üleliia aktiivselt, kuid on piisavalt tugev, et mitte lasta rahvakombeid unustada ja tähtpäevasid mitte korraldada. Aga mis siis köidab eestlast? Eriti praegusel pimedal, ebakindlust täis ajal?
Idee sünd ja areng
“Keedame suure potitäie putru piima ja võiga ning jagame seda Tartu Turuhoones!” tegin turu kliendihaldurile ettepaneku.
“Kutsu parem toidupäästmise organisatsioon Foodsharing Tartu appi. Nad on meil mitu korda Turuhoones käinud ja teinud süüa,” soovitas Alla.
“Kuule, aga kui teeks õige kahte sorti kadriputru – ühte soolast ja ühte magusat?” läks Alla ideest põlema. “Ja siis kutsume linnapea valima, kumb puder maitseb rohkem. Jah!”
Traditsioon kohtub tänapäevaga
“Suurepärane, me väga soovime tulla,” vastas Foodsharing Tartu esindaja Kerli, “aga meie teeme täistaimset putru.”
Kuigi olin lugenud, et kadripäeva puder oli vanasti traditsiooniliselt kas piima või lambalihaga, sain kiiresti aru: ma ju soovisin, et asjad ajas teiseneksid, ja kui tänapäeval tõstab taimetoitlus pead, siis peab ka kadripäeva tähistamine sellega kohanema.
“Sobib, meil on potid, pannid ning kõik vajalik olemas,” vastasin.
Elluviimise hoog
Ja kuidagi hakkasid asjad liikuma: kui ma tegin turu juhataja Ivole ettepaneku kadripäev korraldada, oli ta sillas. Kauplejad olid rõõmuga nõus end valgesse riietama, Kristi Folkloorinõukogust aitas välja mõelda ägedaid ideid ja Tartu linnapea Urmas Klaas ütles, et ta tuleb.
Tundsin, et see innustas kõiki. Küllap olid kõik kadripäeva nii väga igatsetud, et kui midagi toimuma hakkas, ilmus inimeste huulile kohe naeratus.
Tagasilöök ja parim lahendus
Võtsin ka ühendust Tartu Nefa rühma kuuluvate tudengitega ja kutsusin nad Turuhoonesse sanditama. “Suurima rõõmuga!” oli esialgne vastus. Paraku, vaid kaks päeva enne sündmust pidid nad ära ütlema – keegi ei saanud tulla. Arusaadav, oli ju haiguste aeg.
Aga kadripäev ilma kadrisantideta ei ole ju kadripäev! Pärast mitut telefonikõnet leidsin endale kaks suurepärast kadrisanti appi: Annika ja Tõnu – mina laulsin, Annika küsis mõistatusi ja Tõnu mängis pilli.
Ma arvan tagantjärele, et see oligi parim, mis sai juhtuda – jah, ma närvitsesin ja oli asjaajamist, aga see ehe sanditamise kogemus, millega sündmus loodi, oli parim. Ma polnud ju aastaid ise santinud. “Tunnen, et sain lõpuks santimise soone peale, pärast kõiki neid aastaid” puistas Annika südant. Tõnu oli lihtsalt õnnelik, et sai esineda ja inimesi rõõmustada.
Kohal oli palju rahvast, linnapea ja press. Miks? Sest pärimus elab ainult siis, kui seda koos hoida ja tähistada! Jah, ma väga soovitan tähistada ja korraldada rahvakalendri pühasid – just omas võtmes ning ehk ka kellegagi koos – just nii, et sul ja kõigil teistel on tore!
Maarja Aigro
Tartu Turu turundus- ja sündmuskorraldaja
www.tartuturg.ee
Fotod: Alla Pae, Foodsharing Tartu Instagrami leht
