• Mis kuupäeval on õige minna marti jooksma?
  Mardipäev on 10. novembril, kuid marti minnakse jooksma mardipäeva eelõhtul ehk mardilaupäeval, 9. novembril. Rahvakalendriga seotud tähtpäevi on ikka tähistatud pühade laupäeval, mis ei tähista nädalapäeva, nagu seda on neljapäev, reede vms, vaid on eelõhtu tähenduses. Nii tähistame ka jaanipäeva jaanilaupäeval või jõule jõululaupäeval. See tava pärineb ajast, mil pühadele eelnev päev oli poolik, talurahval oli luba poolest päevast puhkama hakata, et pühad sisse tuua. Nii oli aega täiel rinnal pidutseda ja sai end järgmisel päeval rahus välja puhata. Näiteks võru keeles on laupäev “puulpäiv” ehk otsetõlkes “pool päeva, poolik päev”.
  Arhiiviteadetest aga selgub, et teinekord võis martijooksmine mitu nädalat aega võtta.

• Mis kuupäeval on õige minna katri jooksma?
  Kadripäev on 25. novembril ning katrijooksmine on olnud tavapärasem selle eelõhtul, 24. novembril (kui arvestada ka analoogiat teiste tähtpäevade tähistamistavadega). Samas on teatud piirkondades kujunenud välja komme käia kadrisanditamas hoopis kadripäeval, 25. novembril. Siin pole midagi imestada, sest komme on pärit ajast, kus Eestimaa polnud üks ühine tervik, vaid koosnes suhteliselt kinnistest kihelkondadest, igaühes oma harjumused, tavad ja kombed. Pärimustekstidest ei joonistu välja nii selgeid piire, mis võimaldaks levikukaarti teha – pealegi võib samas piirkonnas olla muutusi lisaks veel ka aja lõikes (kas käidi jooksmas varahommikul, päevasel ajal või õhtuhämaruses). Millal ma siis ikkagi pean minema katri jooksma? Võtkem vabalt! Ärge lähtuge mingist teoreetilisest normist, vaid ikka omaenda parimast äratundmisest, võimalustest ja kohalikust kogukonna- või peretraditsioonist. Kõige tähtsam on, et õnn ei jääks jagamata!

• Mille poolest erinevad mardi- ja kadrisandid üksteisest?
  Mardi- ja kadrisantide traditsioonid on väga sarnased. Peamine erinevus seisneb sanditajate väljanägemises ja käitumises. Mardid on reeglina tumedatesse meeste-, kadrid aga heledatesse naistetrõivastesse maskeerunud. Mardisantide naljad on robustemad ja tahumatumad ning nende liikumisviis lärmakas ja kohmakas. Kadrid on oluliselt vaoshoitumad ja naiselikult leebed. Traditsiooniliselt on mardid viinud pigem vilja- ning kadrid karjaõnne. Andideks anti vanemal ajal martidele pigem toitu, kadridele villu, lõngu, linu. Mardi- ja kadrisantide lauludki on sarnased nii sõnade kui viiside poolest – seal, kus mardid laulavad “marti, marti”, kõlab kadridel “katri, katri”.

• Kas täiskasvanud võivad ka sanditama minna?
  See on lausa soovitav, sest santimistraditsioon on Eestis laste kätte läinud alles hiljaaegu, pärast II maailmasõda. Varasemalt käisid santimas ainult vallalised noored mehed, hiljem lisandusid naised. Mardi- ja kadripäev on kaunis ja laulev traditsioon, mille vahele on pikitud improvisatsioonilisi teatraalseid ülesastumisi, tantse, pillimängu, jõuproove, mõistatusi. Näiteks, kas teadsid, et pikimas Kuusalust üleskirjutatud mardilaulus on 420 värsirida? “Eeskujulik” martide- ja kadride rituaal ongi jõukohane vaid täiskasvanutele, millest lastel oleks palju õppida – rõõmu ja mängulisust. Ole lastele eeskujuks, et ka nemad saaksid seda tulevikus olla oma lastele!

• Miks mardi- ja kadrisandid võrreldes halloweenitajatega nii igavad välja näevad?
  Mardi- ja kadrisant näevad täpselt nii huvitavad välja, kui huvitavalt sa nende kujusid ise lood. Rätsepaülikond valmib alati tellija enda materjalist. Valmistu mardi- ja kadripäevaks juba varakult – mõtle välja, kes sa tahaksid olla. Seejärel hakka looma oma sandivälimust esialgu kujutluses – mees, naine või hoopis loom või lind, pikk või lühike, peenike või paks, küürus või sirge seljaga, hammastega või ilma, kas kõnnid kikivarvul või astud täistallal, nii et maa müdiseb? Mõtle välja, mis eesmärgiga peresse lähed ja kuidas vastuvõtva pererahva oskusi ja talente proovile paned. Kui vaimusilmas on pilt olemas, pole muud, kui see teoks teha. Kindlasti peaksid olema pisut hirmu- või aukartustäratav, sest sanditajad pole keegi muu, kui meie esivanemate hingede kehastus – nad tulevad teisest ilmast, kuhu lihtsurelik oma eluajal ei pääse. Lisaks ei tohi olla su isik äratuntav – see ju ongi maskeeringu mõte – olla keegi teine.

KUULA KA PÄRIMUSE PODCASTI FOLKSTI:  “Sandid aegade tuules (Marju Kõivupuu)”