Novembri lõpus kutsusid toimekad Kihnu naised saarele kokku karmoškamängijaid kõikjalt Eestist, et koos mõned uued pilli- ja tantsulood õppida.
Kutsest Kihnu sõita võtsid kinni Karmoškakamraadid Piret Ausi juhtimisel ja mängijaid tuli nii Tallinnast, Pärnust, Tartust kui Viljandi kandist. Saabus ka Setomaa ekipaaź, sekka mõned mulgi naised, sealhulgas allakirjutanu.
Reedel, kui sõit Kihnu pidi hakkama, ärkasid Lõuna-Eesti pillinaised imeilusasse ja valgesse hommikusse, sest kõikjal oli maha sadanud paks ja kohev lumevaip. Silmale oli selle talve esimene lumi muidugi erakordselt kaunis vaadata, kuid maanteele jõudes sai ruttu selgeks, et osadel autodel läheb planeeritud ajaks praami peale jõudmine keeruliseks. Jäime lootma kamraadide veenmisoskusele ja Kihnu laevameeste vastutulelikkusele meid ära oodata ning andsime tihedas lumesajus endast parima. Lõpp hea kõik hea – lõunasele praamile me jõudsime ja lõbus pillilugu löödi juba meresõidu alguses lahti.
Kuna Kihnus olemise kuupäevad langesid kokku kadripäevaga, siis otsustasime ühiselt rahvakalendri tähtpäeva austada ning kadrisanti ka joosta. Ettevalmistused käisid nagu ikka – valged seelikud selga (alusseelik triibuseeliku peale), valged rätikud pähe ja sallid õlgadele. Ilusad pärlid rinda ning kunstlilled rätiservi kaunistama. Huuled võõpasime punaseks ja põsed õhetama. Jaotasime omavahel ära rollid: üks kadri küsis mõistatusi, teine mängis karmoškat ja laulis sisselaskmise laulu, kolmas soovis perenaisele virkust ja viljaõnne ning puistas nisuteri põrandale. Kadriemal oli kaasas kadrititt ja kott andide jaoks.
Päris võõrastesse peredesse minna ei julgenud, tuttavatele helistasime hoiatuseks ette, et pererahvas kadrisantide tulekuks valmistuda oskaks. Kokku käisime viies kohas. Kava oli kõikjal sama. Juba õues hakkasime valjuhäälselt laulma: “Peremees, peremehike; perenaene naesukene; tõuske üles voodiesta; laske kadrid tuppa tulla…”, seni kuni pererahvas märkas meile ukse lahti teha. Kobistasime kõik viiekesi sisse, ajasime lobajuttu sellest, kuidas tulime kaugelt maalt vaatama, kas perenaine ka hooleline olnud ja toad koristanud. Kommenteerisime kõike, mida nägime, suure suuga. Siis hakkas karmoška mängima ja pererahvas koos kadridega tantsis paar tiiru Serjožat. Kadriema kiitis oma titte „kel ilus tikitud särk seljas on ja puha“ ning siis kukkus titt kusele – ikka nii, et põrand märg. “No, mis see titekusi ikka teeb – see toob ju rahaõnne kogu aastaks!” Lükkasime seda veel saapaga laiali ja pildusime viljateri otsa. Sinna juurde soovisime suurel häälel igasugust õnne, et ikka küll saaks. Mõnel pool pakuti pits kangemat ja kadride kottigi sai õige mitu promillidega pudelit, peoga kommi ja samuti õunu.
Lõpetuseks küsisime veel paar mõistatust ja lasime eesti keele 15 käänet üles ütelda – et inimesi segadusse ajada ja kõigil lõbusam oleks. Igale poole sai ka väike kink Setomaalt antud, sest seekord olid kadrid tõesti kaugelt maalt tulnud ning tahtsid ka omalt poolt midagi mälestuseks jätta.
Kadrisanditamise lõpetuseks toimus rahvamajas saarerahvale ja külalistele pidu. Oli imetore näha, kuidas muidu eesruumis aega veetnud teismelised noormehed ja neiud tulid tantsima nagu üks mees, kui tantsubändi vaheajal paar naist akordionid võtsid ning tantsuklubide kaudu tuntuks saanud 19.-20. sajandi külapidude tantse mängisid. Said külalisedki tantsida ning üheskoos kadripäeva tähistada.
“Märt matab, kadri katab” – nii ütleb vanasõna. Kui külalised Kihnust kodu poole hakkasid sõitma, oli lumesadu ka saarele jõudnud ja sellega koos kena valge talve algus.
Kati-Katri Koppel