JÕULUAEG (24. detsember – 6. jaanuar)
JÕULULAUPÄEV (24. detsember)
Hani
Hanemaskeering on kõige populaarsem olnud Saaremaal, ka Hiiumaal ja rannarootslaste seas. Jõuluhaneks on käidud ka Eestimaa läänepoolsel alal.
Välimus ja tegevus.
Hane rõivas on pahempidi kasukas, mille varrukast on kepp või puukulp läbi pistetud – nii moodustub hane kael, või on kaelaks varrukast läbi pistetud käsi ja peos hoitakse pulka – see on hane nokk. Nokka valmistatakse ka kahest puulaastust, et hani saaks pererahvast näpistada, sest jõuluhane põhitegevus on saunaliste kimbutamine. Haneks on maskeeritud ka valge lina ja kahe padjaga selle all, et ümaram paista. Hani susiseb ja karjub hane moodi: “Kaa-kaa-kaa!”, ropsib vitsakimbuga (luuaraod, kase- või kadakaoksad) sõnakuulmatuid lapsi, kiusab naisperet ega jäta enne rahule, kuni talle õlut pakutakse ja pähkleid (“kaeru”) tuuakse.
Läänemaal on hanemaskeeringuks kasutatud veel ka õlgi, mida ümber kaela keerati, sabaks saunavihta, samuti käis hani mardi- ja kadrisandis. Muhumaal tavatsesid haned küsida ande ühise jõulupeo tarvis. Hanemaskeeringut on kasutanud nii mehed (kasukas) kui naised (vaip või lina ümber). Väljaspool jõululaupäevast saunakülastust on roll tagasihoidlikum.
ESIMENE JÕULUPÜHA (25. detsember)
Kristoslaavitajad, tähepoisid
Katoliku kiriku kombestiku järgi kuulub Kristuse sünnipüha juurde ülistuslaulude laulmine. Vana kalendriarvestuse järgi langeb see veneõigeusu kirikus 6. jaanuarile. Eestist on sellekohaseid andmeid Setumaalt ja Peipsimaa veneusu (õigeusu) küladest.
Kristoslaavitajad Eesti Vabaõhumuuseumis,
Eesti Folkloorinõukogu 2018
Välimus ja tegevus.
Käes kantakse traditsioonikohaselt laternat: põlevat küünalt värvilisest (tavaliselt punasest) paberist ümbrisega, võru sisse paigutatud tähte – Petlemma tähe sümbolit kepi otsas. Kristoslaavitajad laulavad ukse taga “Au Kristusele”, enamasti tuppalaskmist ei nõua, neile antakse peenraha. Põltsamaa teates on neid nimetatud tähepoisteks – perest peresse käijaks olid poisikesed. Teateid on ka Maarja-Magdaleenast, kuid rahva seas äratas see komme pigem võõristust.
Kombekirjeldus Vaivara kihelkonnast osutab perest peresse käimise traditsiooni edasikandumisele:
“Peale sõda oli Jaamakülas veel palju lapsi. Koolivaheajal peeti ikka mõnes paigas, kus lapsi leidus, jõulupidu. Vanemad võtsid toolid kaasa, istusid ümberringi ja lapsed esinesid. Vahel oli kaks pidu ühel päeval. Kui ühes kohas lõppes, siis lapsed jooksid kohe järgmisse kohta, mutid taburettidega järel ja nii terve jõuluvaheaja. Ettekanded olid kõik enamvähem ühesugused, kuid see ei kõigutanud kedagi. Sellised üritused kestsid kuni 1960-ndate aastateni, siis lõppesid.” (2013).
Teist arenguliini on mainitud Setumaalt, kus perest peresse käimisest kujunes meeste viinanorimise moodus. Vasknarva jõulusandid, nn koljada-lauljad olevat ähvardanud akna all ande küsides laulusõnadega, et kui ande ei anna, viin lehma kaasa.
JÕULUD JA NÄÄRID
Jõulupoisid ja nääripoisid
Aasta algus määrati 1. jaanuarile 1681. aastal. Nii kujunesid nn teised jõulud. Jõulupoisid ja nääripoisid käisid perest peresse kogu jõuluaja alates jõululaupäeva hilisõhtust, kulminatsiooniks esimese jõulupüha ja eriti uusaasta hommik (nimetatud nääripoisteks või ka uue-aasta poisteks). Rituaalne perest peresse õnne soovimas käimine on kõige populaarsem Saaremaal, ulatub ka Hiiumaale ning läänerannikule ning üksikteateid on mandril mujaltki. Käisid meesterahvad alates poisikestest ja lõpetades taatidega, peamiselt siiski noormehed salgana, paari-kolmekesi või üksi. Õnnesoove oodati meesterahvastelt, nende tulek oli oodatud, naiste külaskäik taunitud ning tõrjutud.
Välimus ja tegevus.
Erilisest maskeeringust on vaid üksikuid teateid: õlgedest müts, õlgedest keeratud nuut, millega pererahvast virgaks löödi sõnadega: “Erguks! Erguks!” Külaskäigu eesmärk seisnes heade soovide ütlemises. Alustatud on tervitusega: “Tere, häid pühi!; “Head uut aastat!”; “Head õnne!” Tüüpvormelid keskenduvad majapidamisele, peamiselt loomaõnnele ja pere tähtsündmustele.
Seale seitse põrsast…
Kanale kaheksa poega…
Tüdrukud mehele, kanad munele…
Poisid kosja…
Üks nääripoiste tegevusi on uue aasta numbri kirjutamine välisuksele, harvemini ahjule või seinale. See number püsis järgmise aastani või kauemini. Vähemalt esimesed tulijad said kingitusi (sukad, vöö, tubakakott, peotäis pähkleid, jõulukakk), neile pakuti ka õlut. Tegemist oli oodatud külalistega.
Jõulusokk ja näärisokk
Sokumaskeering on Kesk-Euroopa rahvastel hästi tuntud, kuid põhjapoolsetel rahvastel siiski vähem. Eesti jõuluaja kombestikus on küll sokk kõige populaarsem sanditajate esindaja, ent kombestiku põhiala on läänesaared ning läänerannik Harju-Madise kihelkonnast Häädemeesteni, hõredama leviku ala ulatub välja Kesk-Eestisse. Sokuks käisid meesterahvad, enamasti noormehed kombe põhialal mitmekesi ja saatjatega, mujal tavaliselt üksi. Koos sokkudega käisid jõulu- või nääripoisid, sokukarjased või -karjane, veel teisedki maskeeritud – kindlat nõuet polnud. 21. sajandil on sokutraditsioon elujõulisemalt säilinud mõningates Saaremaa piirkondades.
Välimus ja tegevus.
Sokumaskeeringu meisterdamiseks kasutati looka, mida looga otstesse kinnitatud nööri pidi õlal kanti või kinnitati soku pea luuavarre otsa. Kord juba valmis seatud sokupea hoiti järgmisteks aastateks alles. Valmistatud on seda puuklotsist (pealemaalinguga), sarved olid puust vestetud, õlgedest keeratud või päris sarved. Kehakatteks oli pahupidi kasukas, harvemini vaip, sabaks saunaviht. Sokud imiteerisid pärissoku käitumist: hüplesid, mökitasid, puksisid pererahvast, kimbutasid tüdrukuid, kastsid saba vette ja pritsisid ruumisviibijaid. Oluline kostitus oli õlle ja pähklite (“kaerte”) pakkumine. Pakutud on ka soolaube ja herneid, õunu, präänikuid. Tüdrukud kinkisid kindaid, sukki, värvilisi punutud paelu.
Johannes Liiv demonstreerib Ahuvare talus
näärisokku (Kirbla khk, Keskküla)
(ERA, Foto 8792, 1969)
Majauks näärisoku kirjutatud
aastaarvuga Saaremaal Pöide
kihelkonnas Orinõmme külas
(ERA, Foto 2668, 1956)
Ka sokud ning nende saatjad pidasid (nagu jõulu- ja nääripoisidki) oluliseks söe või kriidiga uksele uue aasta arv kirjutada ning soovisõnu ütelda: “Tüdrukud mehele, poisid kosja, kanad munema, sead sigima, lambale kaksikud talled” jne. Ülemeelikust vallatamisest hoolimata pole ühtegi teadet, et sokku poleks tuppa lubatud, sest sokud olid viljakusmaagilise tähendusega õnnetoojad. Just uusaasta õnnesoove on sedavõrd tähtsaks peetud, et perest peresse käimist alustati kesköötunnil ja käidi uusaasta hommikuni välja. Seepärast on nimetus näärisokk üldistunud kõikide jõuluaja sokkude kohta, pealegi oli nõukogude režiimi aegu jõulu-nimetuse suhuvõtmine taunitav.
Karu
Karuks maskeerimine on vana ja populaarne komme nii eestlase kui teiste ümberkaudsete rahvaste seas. Meil kujutatavatel karudel on jooni taltsutatud tsirkuse- ja tantsukarudelt, keda karutaltsutajad laatadel näitasid. Neil öeldi olevat võime loomalautadest kurjad vaimud välja peletada ning abieluvooditesse lapseõnne tuua. Karu ilmumise ajad on jõululaupäeva õhtust kolmanda jõulupühani, vana-aasta õhtust uusaastaõhtuni ja kolmekuningapäeva eelõhtul. Karumaskeeringut on kasutatud ka mardisandis käimisel. Karuga oli ühtlasi kaasas karutaltsutaja või -tantsitaja.
Välimus, tegevus.
Karu roll on raske, seda täidab meesterahvas. Karul on pahupidi kasukas seljas, karvamüts või kõrvadega läki-läki peas, riidelapp silme ees, kindad käes, vildid jalas. Ehtsam karu saadi kahe kasuka abil, ühe varrukatesse poeti jalgupidi, keskpaik tõmmati vööga kõvasti kokku, teine kasukas oli õigetpidi seljas, keskelt ohelikuga kokku tõmmatud. Et elukas paistaks ümaram ja teda hõlpsam kantseldada oleks, seoti kasuka alla õlgkott või padi. Karutaltsutajal oli samuti välisrõivas, ühes käes kaigas, teisega hoidis ohelikku või ketti pidi karu kinni. Tema ülesandeks on sõnaline kommentaar ja karu kamandamine. Karu on liiga tragi või just loid. Karu liigub käpuli, küürus, tõuseb kahele jalale, vehib käppadega, täidab käsklusi või puikleb, tantsib, mõmiseb, püherdab, nuusib, ronib vooditesse.
Karu taltsutaja koos karuga liitub näärisokkudega.
1993. aastal Pöide kihelkonnas, Saaremetsa külas
(ERA, Foto 15242, 1993)
Seltskonda võib kuuluda veelgi tegelasi: karul on kaasas 1–3 poega, sokk või sokud, jõulu- või nääripoisid, pillimees vile või mängupillidega, trummimees taktilööjaks, kui karu tantsib. Karuetenduse juurde kuulub karu kostitamine (õlu, pähklid, õunad, präänikud). Taltsutaja(te) ja teiste hooleks on soovida head karjaõnne ja edu.
Kurg
Jõulumaskeeringute seas on sookureks või valge-toonekureks maskeerimine vähem populaarne kui sokuks või karuks maskeerimine, seda on kasutatud sageli koos teiste maskeeringutega. Järgmistes pärimuskirjeldustes on kurel nii sookure (varasem tava) kui toonekure jooni (hilisem tava). Üksi tulnud kure roll on aktiivsem, vast on ta seetõttu enam sobinud kolmekuningapäeva etteasteks.
Kingituste jagamise eel on peretuppa
ilmunud kaks jõulukurge
(Väike-Maarja khk, Liivaküla)
(ERA, VF 4097, 2000)
Välimus ja tegevus.
“Vanast oli kolmekuninga naljaks kurg. Kurg tehti sedamoodi. Kolme jala pikkusele kepile tehti otsast tolli-kolme pikkune auk sisse, kuhu kure nokk kinnitati ja alumise noka osa, mille otsas peenike puuvarras oli, käis paari tolli pikkuselt kepi august läbi ja sellega tõmmates võis alumist noka osa vastu ülemist loksutades tõmmata, mis läbilöödud naela pääl liikus. Keerati kasukas pahupidi, käisest torgati kure kaela kepid läbi, mees asus alla kure häält “Kurluuks-kurluuks” häälitsedes ja lagistas peenest kepist tõmmatult alumise nokaga. Kui laual juhtus lahtine õllekann või kapp olema, ka sinna torkas kurg oma noka sisse. Ta on ju pool veelindu ja tahab ka juua.
Teine kuretüüp on pea selle sarnane. Kerves aeti pahempidi pöörtud kasuka käisest läbi, kerve silm ja tera peidetakse seotult kasukakäise suhu, kuhu ka kaks noka moodi pulka kinnitatakse. Mees langeb põlvili põrandale ja teeb kervega linnu nokkimise taolist põrandalt, luiskab nokka vastu maad ja kohendab seljasulgi, sest kerve varre abil on kerge ta pead pöörda.” (Karja, 1939)
Kuremaskeeringut on tehtud ka tekki või lina üle tõmmates, sabaks saunaviht. Kurg uitas jalgu kõrgele tõstes, nokkis magajaid, ajas tüdrukuid taga, noka otsas pambuke – titt. Kurele anti õlut, pähkleid jm.
Tönk
Töngid on üsna ebamäärase välimuse, tähenduse ning tähtpäevakuuluvusega elukad. Saaremaal ja Lääne-Eestis käis rohkem jõulutönk ja nääritönk, Kihnus pulmatönk. Ta võib peresse tulla ka kolmekuningapäeval jõuluaja lõpetuse puhul, küünlapäeval viimase jõuluõlle joomise puhul või talgutel. Kihnus tähendab tönki tegema ka üldse kellekski maskeerimist.
Välimus ja tegevus.
Tönk ilmub enamasti üksinda ning ootamatult. Osalt sarnaneb jõulusokuga (kehakatteks pahupidi kasukas, vaip või lina, saba, puust või õlgedest sarved), osalt kurega – tal on kole pea, punased silmad, punane kõri, laksuvad puust hambad. Üldiselt kuulub tönk hirmutavate maskeeringute kategooriasse, temaga ongi sõnakuulmatuid lapsi hirmutatud, kuid Saaremaal ja Muhus kehtivad nende kohta laulusõnad, mis kinnitavad kuuluvust ühisesse seltskonda.
Need on tulnud teitid vaatma,
jõulupäevi mööda saatma,
õnnistavad elumaja,
soovivad, mis iial vaja!
Kihnu saare kaks töngitüüpi on Suur Mari ja Pissike Mies. Suurel naisel on pikk seelik, talje kaela kohal, käes hoiab kepi või põrandaharja otsa kinnitatud, ülakeha matkivat padjast ja suurest rätikust kokku seatud moodustist. Temaga kaasas on väike paariline.
“See tehakse järgmiselt. Üle pea võetakse kott. Selle ülemisele otsale on võõbatud suu ja silmad. Ümber niuete pannakse kuub, mis ulatub nii peaaegu maani. Selline kuju jätab väga väikese inimese mulje.” (Kihnu, 1977)
Jõuluaegsete sanditajate hulka kuuluvad veel ka jõulutont, hobune ja näärioinas, mainitud on kukke. Talgujäär ilmus esimesel pühadejärgsel päeval villatalgutele naiste ja tüdrukute sekka. Talgujäär – pillimees – oli oodatud külaline, kelle ilmumine pidi sümboolselt lammastele sigivust tooma. Pooleldi töise koosistumise juurde kuulus laul ja lõbutsemine ning kehakinnitus.