Kolletusaja ning talve tuleku vahemikku on meie rahvausus mõistetud kui perioodi, mil kadunukeste hinged taas kodusid külastavad. Hingedeaja kombestik on kaua püsinud Viljandimaal ning küsimus, kas hingesandis käimise komme on põline või hiline, pole kindlat vastust leidnud. Arvesse võttes mardi- ja kadriaja sandiskäimise suurt populaarsust suhtlusvõimalusena, on ilmne, et idee, kajastada vaimolendite ilmumist meelelahutusliku ettevõtmisega, pärineb 19. sajandi sanditamishuvilistelt.

Välimus ja tegevus.
Hingesante on nimetatud hingedeks. Nii välimuse kui käitumise kirjeldustes on vastuolusid. Maskeeritud on valgesse (valge lina, valge rõivas) või (harvemini) musta, käes vitsakimp ning andidekott. Hingesandid käisid grupina, nad kas ei soovinudki ande või hoopiski nõudsid neid. Neile anti käkki, kaunvilja (oad-herned on surnuvalvamisel kasutatud toidud), õunu, pähkleid. Teateid on vaikivatest või nuuksuvatest sanditajatest.

Hingesandid ilmusid õhtupimeduses. Mainitud on teatavaid nädalapäevi (neljapäev, laupäev), ühel juhul hingedepäeva eelõhtut, tantsu ja pillimängu. Ukse taga lauldi, et ollakse hinged ja kellamees Ritsu käsu järgi tuleb kell 12 tagasi kabelis olla, sest Rits paneb ukse kinni. Laulus nimetatud mees – Paistu kabelivaht suri kohalike mälestuse järgi 19. sajandi lõpul. Laulu viis on uuemaaegne, 19. sajandist.

21. sajandil on hingesanditraditsiooni taaselustatud mõnel pool lastekollektiivides ja muuseumide lasteprogrammide raames.