Märtsi alguses kogunes Tallinnas esimest korda sanditamiskombestiku koostöökogu, et arutleda,  mida tähendab mardi- ja kardisandiks käimine tänapäeval erinevatele kogukondadele, mis ohustab sanditamist ning kes ja kuidas seda traditsiooni üldse kannavad.  

Nii jõuti kogukonna esmasel kaardistamisel tulemuseni, et santimistava puudutab tänapäeval väga paljusid. Tinglikult võib jagada traditsioonis osalejad nelja gruppi: santijad, vastuvõtjad, partnerid ning ka pidurid (nt lukustatud trepikojad ja lahtised koerad).   


Kokkusaamisel tõdeti, et sanditamise kombestiku elujõulisuse üheks aluseks on isiklik positiivne kogemus ja eeskuju. Samuti toodi välja, et kuigi tava on levinud üle Eesti, on selle täpsem sisu erinev, sõltudes kogukonnast ja sanditajatest. Kõiki sanditajaid ühendav joon on siiski see, et tullakse kokku, maskeeritakse, minnakse ukse taha ja lauldakse sissepalumise laulu nii, nagu keegi seda mäletab ja oskab. Sealt edasi on tegevused väga erinevad.

Tava tähenduse ja seda ohustavate tegurite kohta toodi välja järgmist.  

Tava on inimeste jaoks tähtis, kuna:  

  • on, mida oodata – see annab argisele aastaringile mõtte; 
  • vahetu inimestevaheline suhtlus on oluline; 
  • see on Eesti asi, meie enda püha; 
  • see aitab üle elada talvekaamost, mõjudes kui teraapia. 

Sanditamiskombestikku ohustab: 

  • laiskus, mugavus, teadmiste puudus; 
  • koolides õpetatav teooria, aga mitte praktikast saadav kogemus; 
  • vaimse sisu, sanditamise sügavama tähenduse unustamine ja kadumine pildilt. 

   

Koostöökogu on sanditamiskogukondade häälekandja, nõustaja ja suunaja. Eesti Folkloorinõukogu koostab sanditamisteemalist sissekannet Eesti Vaimse kultuuripärandi nimistusse ja rahvusvahelist sissekannet UNESCO kultuuripärandi esindusnimekirja.