Nii nagu paljude asjadega siin elus, on ka sanditamisega sedasi, et sa pead selle ikka enne ära proovima, sest ega muidu tea, mis mõnu ses on!
Sanditamispisik on minuga kaasas olnud vist ikka kogu mu elu, aga esimest korda sai ta korralikku rakendust alles siis, kui olin Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng – meil tuli ühe suure seltskonnaga sõita Muhu saarele kadrisanditama ning pärast külarahvaga kadripulma pidama. See nõudis korralikku ettevalmistust ja on siiani üks armsamaid mälestusi tollest eluperioodist.
Siis jäi sanditamispisik jälle mõneks ajaks unne, kuni sündis Folkloorinõukogu “Hakkame santima!” aktsioon. Nüüd ei oska ma oma elu enam ilma sanditamiseta ettegi kujutada!
Igal aastal püüan ka seda pisikut hoole ja innuga edasi anda ning märkan juba ka oma töö vilju. Oma lastega santima minnes haaran kaasa sõprade-tuttavate lapsi, et nemadki näeksid, mis üks õige santimine tähendab ja pole veel ükski minuga kaasas käinud tegelane pärast öelnud, et polnud tore. Salamisi unistan aga kogu aeg sellest, et tuleks tagasi aeg, mil täiskasvanud sanditamas käisid ja et suudaksime selle traditsiooni laste käest uuesti endi kätte võtta.
Äkki jätame selle naljanumbri ära?
Vean oma kodukohas Kose vallas eest üht ansamblimõõtu, kuid jonnakalt meeskoori nime kandvat laulukollektiivi, kus käib iganädalaselt koos kuus jube vahvat eesti meest. Meil on väga mõnus seltskond, laulame ja elame seltsielu.
Eelmisel hooajal sattus meie hooaja plaanidesse mõte minna ühise kambana katri jooksma. Kahjuks tabas siis aga meie piirkonda kuri viiruselaine ja plaan jäi katki. Suur oli minu rõõm, kui tänavuse hooaja plaane tehes tuletasid poisid meelde, et pidime ju kadrisanditama minema! Mõeldud-tehtud! Nii hakkasimegi juba oktoobrikuus vaikselt sättima: valisime välja paar laulu, mida oleks tore külas olles esitada, harjutasime tuppalaskmise laulu ja nii edasi.
Minule kui poistega võrreldes kogenud sanditajale oli see protsess kõik lihtne ja tavaline, nendes aga märkasin teatavat ärevust. Mida aeg edasi, seda rohkem küsimärke nende peade kohale kerkis: mida ikka selga paneme ja mida ütlema peame? Nii mõnegi silmis oli lootusrikas pilk – äkki ikka otsustatakse, et jätame selle naljanumbri ära. Ärevus taandus esimese kostüümiprooviga! Kui kõik nad olid korraks saanud end ära maskeerida, saabus mingi kummaline rahu – saadi aru, et see töötab! Et see ongi päriselt äge asi! Ja siis läksid kõigil nö õiged kanalid lahti, algas rolliloomine ja naljade tootmine.
Mehi tabas väike motivatsioonilangus
Korraldasime oma kadrisanditamise nii, et meie jooksmise päevaks jäi mitte kadrilaupäev, vaid kadripäev, sest see oli sobivasti reede ja klappis kõigi töö- ja muude graafikutega hästi. Olime mures, et inimesed ehk ei tea meid oodata ja sellepärast reklaamisime välja “Kuivajõe meeskoori kadrituuri”, kuhu inimesed, kes kadrisantide külaskäigust huvitatud olid, said end registreerida. Huvi oli leige ja mehi tabas väike motivatsioonilangus. Muidugi oli meil suur soov seda rõõmu ja lusti ikka rohkematesse kodudesse viia kui kahte või kolme. Leppisime siis veel paari tuttavaga kokku, et oleme tulemas ja arvasime, et selline neli-viis kodu oleks ju paras küll.
KuivajõeMees ja KOORIST saab naisansambel Koorekiht
Kadripäeva õhtul kogunesime ühe laulupoisi juurde kokku ja hakkasime seal koos end maskeerima. See protseduur oli juba väga head meeleolu loov ja viis meid õigele lainele. Meie rollid kujunesid selliselt, et minust sai KuivajõeMees ja poistest KOOR – KuivajõeMees KOORiga. Tegelikult olid kooriliikmed KuivajõeMehe tütred Imbi, Aita, Leida, Virve ja Valve, kellel igaühel omad imeoskused ja iseloomud. Harjutasime veel laulukesi, ja oligi minek!
Otsustasime proovisanditamise teha kõrvalkülas asuvas Kolu Küla Köögis. Olin pererahvast enne hoiatanud ja kui vahetult enne sulgemist sinna jõudsime, olidki nad juba meid ootamas. Poistes paistis pisuke ärevus sees olevat – kas naljad ikka töötavad, kas laulud tulevad ikka välja? Õnneks oli poerahva nägudest kohe näha, et kõik töötas ja saime kõvasti enesekindlust, et oma tuurile hoog sisse tõmmata.
Edasi ootas meid Kolu külavanem oma naabritega, pärast seda tegime üllatusvisiidi ühe laulupoisi juurde, kes mõnda aega enam meie ridadesse jõudnud pole. Meie kava täienes muudkui uute improvisatsiooniliste naljadega, rollid joonistusid aina teravamalt välja ning poiste kõrged falsetihääled läksid aina ülemeelikumaks. KOORist sai lõpuks naisansambel “Koorekiht” jne. Nii jooksime kokkuvõttes läbi üheksa kodu! See tähendab, et andsime sisuliselt üheksa väikest etendust, mis kõik olid sarnased, aga samas erinevad, sest väga palju olenes ju sellest, kuidas vastuvõtja kogu komejandiga kaasa läks. Kirjeldamatult suur rõõm oli näha, kuidas mehed täiega lustisid ja kuidas vastuvõtjad meid ära saates naerupisaraid pühkisid. See tänulikkus, mida inimesed avaldasid, oli nii siiras – tänases imelikus maailmas kohtab harva nii ehedaid emotsioone.
Annid on üsna teisejärgulised
Kadrisanditamist ettevalmistades tegid poisid palju nalja selle üle, et kuidas ikka pererahvalt võimalikult häid ande välja meelitada. Päriselt santimas olles said nad üsna kohe pihta , et annid on midagi üsna teisejärgulist. Mis loeb, on ühiselt jagatud rõõm ja naer ning need head soovid, mida meie seltskond endaga kaasa tõi.
Tuleb tõdeda, et annid, olgugi, et meie jaoks teisejärgulised, olid võimsad: hiidkõrvits, iseküpsetatud lihaleib, külmutatud hirveliha, kurgipurgid, marineeritud tomatid, muidugi kilode viisi maiustusi ja mis seal salata, ka peremeeste baarikapi tagumise rea uhkeid esindajaid. Naersime, et oleksime andide jaoks pidanud autole järelkäru taha panema.
Pärast üheksat “etendust” olime puruväsinud, aga kohutavalt õnnelikud! See kogemus liitis meie niigi mõnusat seltskonda veel rohkem ning annab meile kõneainet veel kauaks. Julgen kõigile meeskondadele soovitada – suurepärane meeskonnatöö harjutus!
Sõna meie “kadrituurist” levis kiiresti – need, kelle juures käisime, said uhkustada, ja need, kelle juures veel ei käinud, õhkasid, et oleksid ka tahtnud! Juba tahetakse end järgmiseks aastaks nimekirja panna! Kui see ei ole santimispisiku levitamine parimal moel, siis mina ei tea, mis on!
Sandra Nikitin