KAS KOROONA SURMAB SANTIMISE?

2020. aasta sügisel, kui Eesti Folkloorinõukogu valmistus „Hakkame santima!“ aktsiooni viimasteks jõupingutusteks, jälgisime hingevärinal uudiseid. Kas koroona lubab ellu viia sündmused, milleks olime pea aastajagu ettevalmistustöid teinud. Mardipäev sai peetud, kuid kadripäevaks oli pidu läbi. Muidugi kajastus kriisiolukord ka mardi- ja kadrisantide rahvaloenduse tulemustes. Sel aastal kordus kõik taas – vaevalt olid kõrvitsasandid lõpetanud, kui oli selge, et meie kodused mardid ja kadrid jäävad taas pika ninaga.  

Foto: ekraanitõmmis

Õigustatult tekkis küsimus, kas jätkuvad koroonapuhangud suretavad meie santimistavad sootuks välja või oleks põhjust tunda huvi hoopis selle vastu, millise ime läbi on need jäänud ellu maad laastanud sõdade, näljahädade ning haigusepideemiate tingimustes läbi ajaloo?

Tõepoolest – ainuüksi viljaikaldus, suure nälg, Põhjasõda, katk viisid meie rahva elu-olu meie ajaloo suurimasse tardumusse, millest taastumiseks kulus üksjagu aega. Neile vapustustele lisandusid hiljem 1905. aasta revolutsioon, kaks suurt ilmasõda.

Matthias Johann Eisen kirjutab (Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu): „Põhjasõja eel ja taga kurnas hädade kari meie kodumaad, rõhus nagu raudne rull rahwa rusuks põrmu.“ … „Nälg, sõda ja katk oliwad meie kodumaa kõrweks muutnud. Paranemist ei tulnud katku lõpemisegagi. Inimeste katku asemel hakkas 1714 loomade katk möllama ja riisus talupoja käest ta abilised põlluharimises. 1716 walitses nii käre külm, kui seda keegi ei mäletanud. Küladest ja mõisadest paistsiwad pärast sõda ainult aherwarred wasta. Talupojad elasiwad mullast onnides ehk wiletsates urtsikutes loomadega üheskoos. Suurem jagu põldusid seisis söödis: puudus tööjõud, puudus inimesi, puudus loome. Talurahwas oli kerjaja. Palju parem ei olnud lugu mõisnikkudega.“

Palusin folkloristidel Marju Kõivupuul, Mall ja Reet Hiiemäel ning ajaloolasel Hanno Talvingul mõtiskleda teemal, kuidas on meie talurahva seas armastatud traditsioonid end kõigi kannatuste kiuste 21. sajandisse välja murdnud.

Tänapäeval kasutame traditsioonidest rääkides peamiselt mõistet „vanasti“. See „vanasti“ on 21. sajandi inimesele kui üks „homogeenne tükk“, kus traditsioonid tunduvad olevat püsinud stabiilse, muutumatu ning ühtsena. Pärimuskultuuri austajate öökapiraamatus „Eesti rahvakalender“ jäävad silma mitmed kogutud teated selle kohta, et 2. maailmasõda on mõjutanud santijate sugu ja ka vanust – kui varem käisid santimas noored vallalised mehed, siis pärast sõda ainult lapsed. Naiivne oleks arvata, et muudatused traditsioonides puudutavad ainult perioodi pärast viimast ilmasõda.

Marju Kõivupuu: „Jah, me kasutame terminit „vanasti“. Selge on see, et ega me tegelikult ju päris täpselt ei saa teada, kuidas käidi mardi- või kadrisandiks enne Põhjasõda või muul ajal. Kui mõelda varasemate aegade peale, siis arvan, et ka sel ajal pidutseti ikkagi siis, kui selleks oli vajalikku jõudu, majanduslikku ressurssi. See tähendab, et toit oli laual ning elukorraldus suhteliselt stabiilne. Ei kujuta ette, et katkuaegadel, mil külad jäid tühjaks, püüti hambad risti traditsioonide säilimise nimel kombeid au sees hoida. Traditsioon jätkus siiski, sest lihtsalt ei olnud palju muid valikuid.

Traditsioonidest juttu tehes küsime alati, millised olid ühe või teise tähtpäevaga seotud vanad kombed, aga me ei küsi, kust need kombed on pärit. See kõik näitab tegelikult kultuurikatkestust ja tavade-kommete professionaliseerumist, mis avaldub selles, et meie hulgas on inimesed, kes oma rahvale õpetavad, kuidas traditsioone tuleks järgida.

Kui räägime kasvõi sellest, et kadripäeva sümboliks on vokiratas ja sel päeval ei kedratud, siis nõukogude ajal ei olnudki üleüldse võimalik puudutada teemat, miks just naiste käsitöö oli keelatud – sest püha Katariina keha tõmmati piinarattal neljaks, piinaratas meenub aga väliselt vokiratast. Miks on kadrid valged? Sest kristliku pärimuse kohaselt purskus temast hukkamisel välja mitte verd, vaid valget piima, mis on süütuse sümboliks.

Ma ei taha kristlikku komponenti rõhutatult suurendada, aga sellest ei saaks ega tohi ka mingil juhul mööda vaadata – see on osa kristlikust pärimusest, mida on ka tarvis teada, et ühe või teise püha olemusest ja sisust aru saada.

Püha Katariina ikoon

Reet Hiiemäe: “Samas võib siin näha ka ristiusueelse usundikihistusega haakuvaid seoseid: valged kadrid seostuvad muuhulgas hingede ja hingeusuga, jääb ju nende käimine laias laastus hingedeaega, samuti on tajutav seos valgusesümboolikaga.”

Marju Kõivupuu: “Olen ka ise kogunud 80ndatel mardi- ja kadrisantidega seotud traditsiooni Võrumaal, mis kinnitas, et sanditamine on olnud omal ajal noorte täiskasvanute sügis-talvine armastatud meelelahutus, kus omavahel on segunenud kolm olulist komponenti: ürgvanad traditsioonid, mida me kõigest hoolimata siiski juurteni ei tunne, sest hakkasime rahvapärimust koguma suhteliselt hilja, kiriklik kontekst ja lihtsalt noorte soov lõbutseda.“

Mall Hiiemäe: „Läbi aegade on sanditamistraditsiooni püsimise juures mänginud rolli erinevad tegurid, nii lõbu kui maagilisem külg. Katkuaegadel ja sõjaaegadel ilmselgelt ei käidudki sanditamas, kardeti röövleid ja katkuvaimu, tähelepanu oli vahetul ellujäämisel, aga hiljem omavahelise mängulise läbikäimise vajadus jälle taastus. Koroonaajal on ju samuti selge, et kontakt on pärsitud ja perest perre käimine pole mõistlik.“

Rahvatraditsioonide teisenemise taga on kindlasti ka linnarahva osatähtsuse pidev kasv. Eesti Entsüklopeedia andmetel elas linnades 1897. aastal 19% ja 2010. aastal 69,5% rahvastikust. Karl Ristikivi raamatust „Tuli ja raud“ on jätnud mulle unustamatu mulje episood, kus maalt linna kolinud Eva valmistas rasket tööd tegevale abikaasale kaerahapurokka – jooki, mis ärataks armsaid ühiseid mäletusi elust maal. Magusa mälestuse lehk osutus aga väljakannatamatuks naabritele, kes ähvardasid kange talumatu haisu pärast majahärrale kaebuse esitada. Kuidas ka ei taha tuua linnaruumi kaasa oma harjumusi lapsepõlvekodust, tuleb varem või hiljem alla anda või kohanduda kriitilise massi argipäevaga.

Marju Kõivupuu: „Meie rahvakalendri tähtpäevad on üldjuhul talurahvakultuuri kuuluvad tähtpäevad. Neid tänapäeva linna- ja veebiühiskonda kohandada ongi keeruline. Elame ajas, kus kodused traditsioonid on taandunud – pidusid peetakse kodust väljaspool, külla kutsutakse suhteliselt harva. Linna kortermajades, kus inimesed üksteist ei tunne, elavad väga erineva traditsiooni ja taustaga inimesed, kellest paljude jaoks on ka eesti kultuuriruum võõras ja nad ei saagi alati päriselt aru, mis toimub.

Teadaolevalt pole mardi- ja kadrisante ka vanal ajal linnaruumis käinud. Kui tahame neid linnaruumi tuua, siis peame kommet kohandama. Linnakultuur on olnud alati orienteeritud popkultuurile, viimasele moele. Praegustes linnaasumites, kus on tugevam asumiliikumine ja kogukond üksteist paremini tunneb, lapsed omavahel suhtlevad, ollakse huvitatud ka traditsioonilisemast läbikäimisest. Aga see on üleüldine probleem – me anname kogu aeg ja kõikjal, ka koolisüsteemis, käest ära omakultuuri õpetamise võimaluse. See tundub olevat kuidagi vähetähtis, teisejärguline, provintslik.“

Mall Hiiemäe: „Sanditamise funktsioonid on ajas teisenenud. Nüüdisaegses linnakeskkonnas ei toimu see üldiselt samasugusel kogukondlikul alusel nagu maal. Nii kaua, kui oleme maaviljelusega tegelenud, on sanditamise funktsioon olnud seotud viljakusmaagiaga, tänapäeva linnastunud elukorralduses on seegi pool muutunud üsna sekundaarseks. Aga suhtlus ja meelelahutus on ajastust sõltumatult igavesed.“

Marju Kõivupuu: „Kui vaadelda kristliku sanditamise algupärasid, siis kerjamise mõte oli andide kogumine vaesematele ja nõrgematele. Lapsed peaksid maast madalast kasvama üles teadmisega, et nad on natuke tervemad ja paremal järjel, kui nii mõnedki teised ning õppima märkama nõrgemaid. See on ju tsiviliseeritud, kena komme! Näiteks võiks kogu klass minna üheskoos marti jooksma ning koguda ande neile lastele, kes ise ei saa seda teha, sest on näiteks haiglas. Seega – santimise saab rakendada heategevuse ette ja see poleks traditsioonidest üldse väga kaugel.“

Mardisandid linnas, foto: Rene Jakobson

Kadrisandid linnas, foto: Rene Jakobson

Marju Kõivupuu: „Me ei ole enam monoetniline rahvusriik nagu olime enne teist maailmasõda, mil pöörati suurt tähelepanud rahvusluse propageerimisele. Pigem peaksime vaeva nägema, et need kombed pealetulevatele põlvkondadele arusaadavaks teha. Mingit traditsioonide katkemist seoses koroonaga ma ei näe. Otse vastupidi – märkasin sellel aastal palju toredaid uusi võimalusi santimiseks – lauldi akende all majade hoovides. Elamistesse küll ei lastud, aga eks ta sellistel aegadel mõistlik ka ole.“

Reet Hiiemäe: „Usun, et sanditamistraditsioonid kestavad igal juhul kauem kui koroona. Sanditamise funktsioonid ja tähendus võivad küll elatusalade muutudes olla muutunud, aga sellel traditsioonil on jätkuvalt oma koht. Usun, et külades ja kogukondades, kus nii on harjutud läbi käima, tehakse seda jätkuvalt ja spontaanselt, võibolla koroona-aastatel küll väiksemas mahus, aga ei tarvitseta sellist loomulikku käitumist kuskil ametlikul martide ja kadride rahvaloendusel kirja panema hakatagi. Ka lasteaia- , koolide- ja teistes kollektiivides ei näe ma, et maskeerimiste rolli olulisus oleks taandunud.“

Hanno Talving: „Kuidas on võimalik, et santimiskombestik on üle elanud reformatsiooni, katkuepideemiad, Liivi-, Põhja- ning kaks maailmasõda, paar revolutsiooni, nõukogude korra, postmodernismi ning isegi halloweeni? Äkki võib olla üheks seletuseks, et see on meie oma maavillane Veneetsia karneval või Mardi Gras, kus kõigil lapsemeelsetel on võimalik end korraks tunda kuningliku narrina, kellele on lubatud teha võllanalja omaenda valitsejate arvel?“

Kokkuvõtvalt ja oma kogemusest lähtudes võin öelda, et kui esimese koroonalaine ajal vajusid käed rüppe, siis teiseks laineks oli sandivaim juba valmis. Jooksime seltskonna täiskasvanutega kadrisanti Tallinna Kassisaba piirkonnas, kus hubaste puumajade hoovidesse tulid õnnetoojatega kohtuma mitu peret korraga. Mööduvate autode tunnustavad signaalid, majade akendelt viipavad inimesed tekitasid tunde, et oleme päevakangelased. Olen kindel, et kuniks inimestel jätkub traditsiooni kandmiseks seesmist vajadust, see ka edasi pärandub. See aga tähendab, et tõstkem traditsioonid muuseumiriiulitelt alla meie endi argipäeva ja päris inimeste keskele. Traditsioon elab, kuniks see on loomulik elu osa, mida ei varjuta hirm eksimise ees traditsiooni järgimisel. Seejuures ei saa alahinnata ka vajadust kriitilise sotsiaalse massi järgi, kes sarnaselt mõtleb. Miks mina käin santimas? Ma ei tea. Tahan, sest mul on seda vaja.

Kristi Pumbo
Eesti Folkloorinõukogu