Katoliku pühaku Katariina atribuut pühakupiltidel on piinaratas, mis on rahvapärimuses seostunud vokirattaga, ning Katariinat on peetud ketrajate kaitsjaks. Mardi- ja kadripäev on järjestikused paarispühad, tuntud on ütlus: “Mart toob viljaõnne, kadri karjaõnne.”

Välimus ja tegevus.
Sanditamiskombes on palju sarnast mardikombestikuga. Järgnevas on toodud mõningad erinevused. Kadrid maskeerivad end naisterahvaks, grupi eesotsas on kadri-ema, eelistatud on kaunist, Eestimaa lääneosas rohkem valget rõivast. Õhtuse kadriskäimise eesmärgiks on ühise kadripeo tarvis andide kogumine. Päeva ajal ja nimelt kadripäeval on Läänemaal käidud perest peresse ka üksinda, vitsakimbuga pererahvast tervistamas, kaasas kott andide jaoks. Eriti Muhu saarel on kasutatud hanemaskeeringut: välimuselt on ta nagu jõuluhani, kuid saunaliste juurde ei kipu. Sanditajate seas olnud karu ja isegi sokk eraldi rolli siiski kadripäeval ei esita. Sagedamini kui mardid, rõhutavad kadrid oma perekuuluvust, kadriemal on süles kadrititt, kellele ta küsib hambaraha või lõnga rõivaste tarvis. Töödekontrolliga tegeldakse vähem kui mardid, kuid tantsitakse rohkem.

Kadripidu on peamiselt noorte ühine laulu, tantsu ja pillimänguga koosviibimine. Lõuna-Eestis on siiski peolaua korraldamisele rohkem rõhku pandud kui lõbutsemisele.

Kadriskäimise vanapäraste erijoonte hulka kuuluvad ketrajasandi roll ja määgimine.

Ketrajasant.
Teadetest ketrajasandi kohta selgub, et tegemist on vana naisterahvaga, kel kaasas takukoonal ja kedervars või vokk. Ketrajasandi kohta mardisantide seas on teateid läänesaartelt, seoses kadripäevaga aga Lõuna-Eestist ja Saaremaalt. Ketrajasant hoidub teistest sanditajatest eraldi, ketrab ning laulusõnades “Kadri oli kärme ketrama” kurdab:

Tallan vokki terve talve,
sõtkun vokki selle suve,
ei saa särki sääselegi,
palakat ei parmulegi…
ning laseb värtna maha veereda: “Virr!”

Määgimaskäimine.
Katariina kui karja hoidja ning lammaste kaitsja positsioon ilmneb piirkondlikus kombes käia kadripäeva varahommikul perest peresse lambaid jäljendamas. Kombe levikuala ulatub Soomesse välja, Lätimaal ja liivlastel on rohkem seotud barbarapäevaga (4. detsember). Liivi barbanid imiteerisid lammaste hüplemist ja määgimist. Eestis on püha Varvara ja parbapäev teada Setumaal. Määgimaskäimisest on Eestis teada Põhja-Tartumaalt Laiuse, Torma, Palamuse, Maarja-Magdaleena ning Kodavere kihelkonnast ning Virumaalt Rakvere, Lüganuse, Jõhvi, Vaivara ja Simuna kihelkonnast. Hommikul käisid lapsed perede uste taga määgimas, perenaine pakkus neile tanguputru, kaasa andis herneid, õunu ja maiustusi.

Kodavere khk käidi niimoodi määgimas veel 1980. aastatel ühiselt enne koolitundide algust. Ilmneb maagiline otstarve – vaadati, kas sanditajate seas on rohkem tüdrukuid või poisse (arvati, et sel juhul sünnib utetallesid), kas määgijaid on paaris- või paaritu arv (sünnivad kaksikud talled), kas kantakse valgeid, musti või kirjuid rõivaid (sünnivad vastavat värvi talled). Karjaõnne taotlusest on kõnekaid teateid Virumaalt: külanoored siirdusid lauta, kus matkisid kõikide koduloomade hääli ja käitumist, püherdasid ja mürasid õlgedes.