MART+KARTUL=MARTUL
‘Martul’ sündis nii asja kui sõnana 2019. aasta 6. novembril kl 20.15 Vancouveris Kanadas – kui keelemehe Johannes Aaviku jälgedes täpselt dateerida.
Olin siis seal Haridus- ja Teadusministeeriumi stipendiaat ning nägin, kui lahedalt ja loovalt pered, nii lapsed kui täiskasvanud, tähistavad Halloweeni ja Guy Fawkesi päeva. Samas oli nukker näha suuri lagunevate kõrvitsate kuhje. Kuna üks mu ameteid on olla Tartu Kunstikooli ideeloomeõpetaja, siis ideede “filter” on mul kogu aeg silme ees. Taipasin, et Eestisse ja eesti mardipäeva sobiks meie oma kartulist küünal, mis oma loomulikus olekus mõnusalt määrdunud ehk tahmane nagu üks õige mart olema peab. Mõeldud-tehtud. Valisin suure kartuli ja lõikasin selle pooleks. Alumisse poolde lõikasin nii suure augu, et teeküünal sisse mahuks. Et küünal saaks hapnikku, lõikasin alumise kartulipoole ääre veidi sügavamaks, et ülemise poolega kokku pannes moodustuks suu. Ülemisse poolde uuristasin silma-augud, kuhu saab torgata musta pipra terad. Ülemise poole tipust saab ka soovi korral kihi või ribad mütsiks või juusteks lõigata. Ja siis kuumakindel alus alla ja martul – mart + kartul – lauale või aknale muhedalt ja kutsuvalt särama, et mardid sellesse majja tulla teaksid. Muide, enne martulit sündis samasugune õunaküünal, mis, kui kasutada kena punapõsist õuna, sobiks ju kenasti järgneva kadripäeva küünlaks. Laenakem lahedalt suurest ilmast häid ideid ning rakendagem neid loovalt oma kodus omal ajal ja oma kenade kommete järgi.
Merit Karise
Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseumi arendaja
Tartu Kunstikooli ideeloomeõpetaja

