Mardi- ja kadripäeva maitsed jõuavad Lääne-Virumaa koolide ja lasteaedade toidulauale

Mardipäev tähistas rahvakalendris sügiseste põllutööde lõppu ning sellega kaasnesid tavapärasest rikkalikumad söömaajad. Toidulauale jõudis see, mida olid andnud põld, aed, laut ja mets. Mardipäevaks valmistati näiteks sealiha, keedetud kaalikaid ja kartuleid, hautatud kapsaid ning mitmesuguseid teraviljatoite. Sügisese toidulaua juurde kuulusid ka suitsutatud liha ja veretoidud. Põhja-Eestis ja Virumaal tunti mardipäeva toiduna ka erilisi tangu- ja jahuvorste, mida nimetati mardimaukudeks. Samuti valmistati verikäkke ja verileiba. Viru- ja Harjumaal oli sealiha või seapea kõrval oluline koht hautatud kapsal.

Kadripäev oli seevastu seotud eelkõige naiste tegemiste, karjaõnne ja eriti lammastega. Kadripäeva toidulaual oli tähtsal kohal tangupuder, mida mõnel pool valmistati ka lambalihaga. Pudrul oli lisaks kõhutäitmisele pärimuses sümboolne tähendus. Näiteks Väike-Maarja kandist on talletatud komme, mille kohaselt viidi kadripäeva õhtul tangupuder lauta ning asetati pudruvaagna alla must ja valge lõngakera, et tagada lammastele hea sigivus ja tuua karjaõnne. Need toidud kõnelevad ajast, mil söögilaud sõltus suuresti aastaaegadest, põldude saagikusest, pere võimalustest, aga ka uskumustest. Meie vanema toidukultuuriga põhjalikumalt tutvumiseks lugeda Aliise Moora uurimust „Eesti talurahva vanem toit“.

Algatuse üks põnevamaid võimalusi on siduda rahvakalendri toidutraditsioonid just oma kodukoha eripäraga. Miks mitte otsida üles Lääne-Virumaale omased retseptid, vanad pereroad ja kohalikust toorainest valmistatud toidud? Igal maakonnal on oma toidupärand, mida tasub avastada ja järgmistele põlvkondadele tutvustada ning otsida üles oma kodukandi tervislikud maitsed. Talurahvatoit oli küll lihtne, kuid tänapäeval annab seda põnevalt edasi arendada. Oluline on, et säiliks side meie oma maa, kohaliku tooraine ja traditsioonidega.

Haridusasutustele on saadetud inspiratsiooniks näidismenüü, kuid see ei sea toitlustajatele rangeid reegleid. Iga kool ja lasteaed saab valida endale sobiva roa, arvestades laste vanust, maitse-eelistusi ning kehtivaid toitlustusnõudeid. Traditsioonilisi toite saab kohandada, vähendades vajaduse korral soola, suhkru ja rasva kogust ning kasutades rohkem köögivilju ja täisteravilju.

Algatuse eesmärk ei ole üksnes pakkuda lastele tavapärasest erinevat lõunasööki, vaid äratada huvi ka meie rahvakalendri, esivanemate eluviisi ja toidukultuuri vastu. Näiteks võiks kooli või lasteaia söögisaalis olla väike tutvustus pakutava roa päritolust. Õpetajad saaksid rääkida, miks just selliseid toite mardi- või kadripäeval valmistati, milliseid toiduaineid kasvatati oma kodukandis ning millised kombed tähtpäevadega kaasnesid. Lapsed saaksid kodutööna küsida vanavanematelt vanu retsepte, koguda sanditamismälestusi, õppida mardi- ja kadrilaule, joonistada rahvakalendri tähtpäevadega seotud pilte või aidata kaunistada söögisaali. Nii saab ühest toiduga seotud ettevõtmisest palju laiem kogukondlik algatus, mis ühendab eri põlvkondi.

Mardi- ja kadripäeva tähistamiseks ei pea alati midagi suurt korraldama. Mõnikord saab huvi meie pärimuse vastu alguse hoopis ühest taldrikutäiest soojast supist, maitsvast pudrust või värskelt küpsetatud karaskist.

Hakkame novembris santima – ja väljendame seda ka toidulaual!

Sirli Vahula
Lääne-Virumaa folkloorikuraator